Mitte ainult äikesest

Lasteaia suure rühmalaua all käib vilgas kodumäng. Nukukäru ei taha kuidagi "tuppa" mahtuda, aga väga oleks vaja, sest

K (4a): "Väljas oli külm!"
Õ (3a): "Ja püha müristus oli ka!"

Plikarajakas! Kere peale tuleks anda !

Meenus, kuidas isa kunagi "Kodu keset linna" sarja nii sisse elas, et ühe tegelase jutu peale vanduma kukkus. Kõik põnnid lõid tookord hetkega seljad sirgu ja pöörasid oma millega-ma-hakkama-saanud-olen näod tema poole.
"Papa ei räägi minuga tegelikult kunagi nii!" kaitseb vanem põnn vanaisa.
"Minuga ta ka ei riidle!" teadustab noorim. "Tegelikult... üks kord ta sai küll kurjaks..."
???
"... siis, kui ma pesumasinasse mulda tassisin..."


"Tead, et vanaema läheb komponaati!"
???
"Õde ütles!"
"Ee... mõtled tema uut töökohta? Piimakombinaati?"

Kolmeaastane demagoog

"Miks me parki läheme?"
"Lihtsalt jalutama."
"Miks?"
"Sest seal on nii ilus jalutada."
"Miks seal on ilus jalutada?"
"Sest jõgi voolab ja lilled kasvavad ja linnud laulavad..."
"Miks?"
"Nad on ennast sinu jaoks ilusaks teinud ja ootavad sind. Kas sulle see siis ei meeldi?"
"Miks sa küsid?"

Meelelahutusvõimalusi pealinnas 2

Aegnale sõit oli iseenesest hea mõte. Tund sinna, tund tagasi, rannariba turvalises läheduses. Aga kellaaegu oleksin võinud osata õigesti meelde jätta, nüüd juhtus nii, et jalaga saarele ei saanudki. Vaba tunnikese veetsime minu pärast hoopis Pirita pinkidel pikutades.
Võrreldes kopterireisi hinnaga tuli see sõit poolmuidu kätte: edasi-tagasi pilet põnnidele 50.-, mittepõnnidele 75.-. Selle raha eest pakuti kilukarbivaadet, külglainetust (võib-olla on sellele summimisele, mis vahepeal meie kolmemastilist kummuli keerata üritas, ka mõni targem nimi), ilusaid laevapoisse ja ohtrasti näkku lendavat suitsutuhka. Ka päikeseloojangut, aga see on vast valitud kordadeks. Lisaks seisis Kräsuli lähistel vetes üks kookus kraana moodi asjandus.
"Mis see seal on? Kraana?" üllatus mees.
"Naftapuurtorn?"
"Siis oleks ta püsti!"
"Aga ehk on palju naftat trossi otsas?"
"Huvitav, mida nad söödaks kasutavad?"
"Mõni väga uus ja väga ilus mersu?"
"Selle peale võib nafta tulla küll..."

Meelelahutusvõimalusi pealinnas

http://www.kareliacopters.ee/
Tundub veidi unustuse hõlma vajunud, aga telefoninumber toimib. Pakutakse: lennukireisi kolmele ja kopterireisi kahele Tallinna kohal. Hinnad ca 5000-6000.- tund. Saab ka nt Pärnusse lõunatama.
Meie valime laevatuuri. Ja palun, ärge tulge kõik täna samal ajal sama asjaga merd sõitma! Mu mudilane on tõsiselt preemiareisi ära teeninud ja mu mõistus on täitsa otsas.

Ameerika mäed

Esimene allasõit käis suuremate loksutamisteta kella kolmeni. Siis saime lõ-puks sedavõrd jalule, et linna minna. Põnnid ei arvanud meist enam midagi. Siis pisut üles, sest suutsin läbi suruda, et ei pea kohmitsusi taksoga kompenseerima. Siis kolinal alla, sest õues ladistas vihma. Siis veidihaaval üles, kuna sadu halastas ja väga märjaks ei teinud. Siis nõksakas alla, sest kliendikaart, mida ära tooma läksime, polnud valmis. Siis üles, sest netist tellitud kontserdipiletid olid täitsa valmis ja lisaks avastasime kuhja huvitavaid raamatuid. Siis jälle alla, sest raamatuid poleks olnud hetkel kuhugi panna ja Helsingi kaart, millega tahtsime end järgmiseks päevaks varustada, maksis ca 200.- . Otsustasime, et leiame sealt odavama. Siis tuli kisaga laskumise koht, sest selgus, et Soome reis jääb ära, kuna põnnil, kellele sõit oleks pühendatud, aegub kuu pärast pass ja ta on oma 8 aastaga liiga kahtlane, et niisuguse dokumendiga üle lahe lubada.
Ja jälle pisitasa üles rühk. Nuputasime välja kohalikke, kaotust korvavaid meelelahutusi. Käisime Hortuse poisse fännamas (sööst taevasse). Nad on la-he-dad! Vallatud näod. Mõnus vigur muusika. Ilusad kostüümid. Suurepärased jalad. Pluss võrratu interjöör.
Veel üles-alla. Molly Malone soe kanasalat on hallitusjuustuga. Iga trendikas naisterahvas naudiks seda, aga mis naisterahvas nüüd mina olen... Õnneks nõustus kaasa olema see natuke aega trendikas õrnem pool ja andis oma jahimehe prae mulle. Koduteel vaidlesime ilma suuremate tõusude-laskumisteta, kes kelleks kehastub läheneval laulatusüritusel. Variandid: Surematu Kaštšei, loll-Ivan ja Vassilissa Imekaunis. Otsustasime Imekauni Kaštšei ja Vassilissa Surematu kasuks.
Toompea jalamil jalutas rott. Selline kaotsi läinud lemmik või lihtsalt heast perekonnast. Puhas, armas, uje. Tõime talle lähimast poest tšeburekki. Loodetavasti jõudis õhtusöök temani.
Leidsime rongi pealt kätte kaotsis olnud põnni. Rõõmustasime. Kodupõnnid ei pannud reisivahetust pahaks. Öine filmifestival kujunes lõbusaks (läbi une kaasa naeruturtsatuste järgi otsustades).
Kokkuvõtteks: jõudsime täpselt parajale kõrgusele, et uuel hommikul võtta kurss soovile vastavalt üles- või allasuunas. Esialgu seisu(pigem küll pikutus-)koht äraootav.

Öös juhtub asju

Mõnus kesköine külavaikus. Toas. Õues. Siis korraga kauguses pidurivilin. Vilin, millele ei näi lõppu tulevat. Mõtlen juba, et peab asjad kokku panema ja uudishimutsejate vältimiseks tule kustutama, kui märkan, et vilisev pidur pole keegi muu kui hädine sääsekönn. Rapsan peoga läbi õhu ja poetan saagi põrandale. Koiliblikas??? Tagumine aeg puhkuseks...

"Parem Hilja kui mitte kedagi"

... oli klassivendadel kombeks ohata. Eile oli minu Parema Hilja päev!
Hommikupoolik tõi kaasa kolmeaastase tähtsaid jutte:

"Minu issil on lehmapiima-auto!"
"Missugune see on?"
"Teistsugune... Ma mõnikord näitan sulle!"

Õue minek. Teisel põnnil on võrkmüts ja dressid. Temal kleidike.
"Ma tahan ka midagi peale!"
"Soe on!"
"Ei ole! Täitsa külm hakkab!"
"Vaata, sul ei ole rohkem riideid!"
Nahin kapis.
"Ma panen kindad!" (talvest jäänud käpikud)
"Oi, ära neid küll pane, nii ei sobi!"
"Sobib ju!"
Nojah, kleit ja kindad mõlemad parajad ja ühesugust roosat värvi :D
"Sa hirmutad suve ära!"
"Miks?"
"Ilm vaatab, et vist on aeg külmaks minna, kui lapsel on kindad käes!"
"Oo-kei siis..."

Pärastlõunal giiditööl. Grupp vene mõisatundjaid kutsub sügisesele konverentsile Sankt-Peterburgi. Hee! Peaaegu kujutan ette, milleks ma seal võimeline oleksin... :D

Ja õhtul!!! Teade postkastis, et saan 100.- honorari ja autorieksemplari lastelaulikust.

Ei saa just igal õhtul uinuda teadmisega, et oled rikas, andekas ja su teadmisi hinnatakse ka piiri taga... :P

Proffeti usku

Üldise vastumeelestatuse sisse kobiseks mokaotsast, et ... MULLE MEELDIS! Või mis meeldis, ma suisa armusin!
Alustuseks ajas too pool tundi ekraanilt põrnitsenud tegelinski muidugi südame täis. Teistelt kogutud muljed tegid kah ettevaatlikuks. See oligi halvim osa.
Üleskutse:
Kui sa
* ei suuda vaadata tegevuse kordumist rohkem kui üks kord,
* oled ülitundliku kuulmisega või ei talu süldist rajumat muusikat, kuigi vigised terve etenduse kuskil selja taga, et pilet maksab sama palju kui Aerosmithile,
* usud, et ainult see on õige Proffeti etendus, kus lavakujundus ega tegevuskäik mõttetööle vähimatki võimalust ei anna ja peategelased, kurjadelt rõhujameestelt piitsad pihust rebinud ja neile häbi-häbi teinud, pulmamarsi saatel abieluranda tüürivad,
siis ära tule! Jumala eest, ole kusagil mujal. Istu kodus ja vaata telekat. Klõpsi kanaleid, kusagilt ikka midagi sobilikku leiad! :(
Mina ei ole filosoof. Isegi ei ürita. Minu jaoks oli nauding juurelda, kes sellised mõttekäigud inimese aju sisse ajab. Minu jaoks oli rabav avastada, kuidas publik pahaaimamatult etenduses kaasa mängima hakkab. Mind raputasid maltsvetluse minutid just sellistena. Et vaata, miski niisugune oli sinu nägemus asjast. Tunnista, et paar tundi jutlust olnuks liig mis liig, aga nüüd, helidest ja oludest läbi nüpeldatud ja veriseks kistud, pole see lihtsalt giidi kätteõpitud jutt, vaid sool, mida hullema ärahoidmiseks haavale puistatakse. Ja mis tähendab, et lugu ei olnud? Mulle oli.
Võib-olla tuleks ka etenduste järel pista rahvale pihku tagasiside lehed, nagu reisiagentuuridel kombeks. Jäid/ei jäänud rahule? Mida vaataksid järgmisena? Teeksid ise paremini? Kui jah, siis kuidas?

Asian Aroma kiituseks

Mitmetunnine kultuuriprogramm juhtis meie tühjad kõhud AA-sse, et sealt valmistoit kaasa haarata ja põnni juurde kiirustada. Kiirustasimegi. Kodus avastasime, et tellitud nuudlite asemel vaatas vastu riis, kala ja liha asemel aga tühjus. Muidu rahumeelne mees haaras toru ja valmistus arvamust avaldama, vastas aga viisakas ja õnnetu hääleke, et jah, nad märkasid juba eksitust, kuhu tuua? Veidi üle poole tunni hiljem vuras kohale pisike tõmmu onu, priske toidukott ja ohtrasti vabandusi ühes. Nii meeldiv!

Palju toredaid mõtteid

Jahe ja tuuline Kadriorg paneb tagikäiseid alla ja kraed üles sikutama.
"Siin võiks veel sellised teleskoop-sääred küljes olla, jalad ka külmetavad!"
Kaasa hindab osavõtlikult hetkevõimalusi: "Aga sa lase seelik rebadele!"