Roti Rate

Mina, rott, sõrmed ninas

Mina, rott, saba püsti

Mina, rott, hüppevalmis

Mina, rott, mitte enam nii valmis

Mina, rott, hullult fotogeeniline.

Mina ja tüüpiline reidi ninaaugupilt

Mina, rott, laiaks-istutav

Mina, rott, pärast eilset pidu

Punane ja must ja valge

Kuum kohtumine kaasaga (nädal otsa pole ju näinud). Tahaks kangesti, et kõik oleks hiigla hästi või natuke veel parem. Kokkama!
Ise ju ka tean, et see pole mu tugev külg, miks ma ikka ei väsi üritamast?
Liha, juurikad ja maitsekraam haudumas, tuiskan elutuppa rotti püüdma. Et postament koos lilledega püsti jääks ja vastpestud põrandale kaevikumulda ei lendaks. Mängime "pätti ja politseinikku." Kiirem võidab just siis, kui köögist kahtlast lõhna levima hakkab.
Annan ketšupile uue võimaluse (olles esimese "kõrbenud bareti" liha küljest lahti sikutanud). Lõbusad mustad helbekesed jäävad kastmes ringi mulistama. Kaaslaste vähesuse üle nad küll kurta ei tohiks.
Enam ei lähe pliidi juurest ära.
Nii.
Jahu + vesi. Segan. Tundub, et mitte piisavalt. Mustad helbed võivad nüüd valgetega abielluda, kui tahavad. Või võtku midagi muud põnevat ette. Mängigu malet näiteks.Ja tegelikult on mul kapis sülti. Poest, mitte mingi isetehtu. :S

Kaasa on kas väga näljane (laske mul uskuda!) või väga hea näitleja. Söön ise ka. Halastusest. Kuidagi peab sellest ju lahti saama. Noh, oskan ka hullemini.
------------------------------------------------------------------------------
Õhtusöögist on möödunud 6 tundi.
Kaasa magab umbes viiendat tundi. Kas peaksin jääma rahulikuks ja sisendama, et talle meeldib siin ja laupäev on selleks, et puhata, või olen ma kiirabi kutsumisega hiljaks jäänud?

Hingab.

Maiasmoklus

Rott armastab väga porgandit. Väga!

Põnn lõikas talle mõned seibid ja maiasmokk lasi juurikal hea maitsta. Siis märkas võre vahelt juustu ja porgand lendas kauges kaares. :D

Pildil on ta oma juustuviilakaga küll jälle kenasti porgandi juurde jõudnud.

Nüüd on kõht täis ja aeg musitseerida.

Kui perega teinekord kodust ära läheme, oleks tark rott tuppa jalutama jätta. Kes ikka tuleks korterit rüüstama, kust klaverimängu kostab :D

Piinlik lugu

Alla 18.a pole soovitav!

Eile oli blogipuus ajaleheapsakatest juttu. Võtan täna värske kohaliku lehe (jäägu nimi nimetamata) pihku ja mis ma esilehelt loen:
Punastagem.

Ja milline näeks välja parandus järgmises lehenumbris?

Perevägivald

Kohe-kohe algab kool ja mu tirtsud harvenevad üle Põhja-Eesti. Senikaua tuleb neil kuidagi üksteisega hakkama saada.
Paar tundi tööl oldud, heliseb telefon:
"Emme! Mis kell sa koju jõuad?"
Sõltub asjaoludest.
Tund aega kannatlikku ootamist. Siis sms:
"Emme! Mis kell sa koju jõuad?"
No läheb veel aega.
Nii. Tähendab, emmele ei saa loota, aga mure vajab kurtmist. Uus sms:
"Emme! Õde jättis mul ühe kulmu kitkumata!"

pilt

Seda poleks ma teada tahtnud

Lasteaedades esimesed põnnid suvepuhkuselt tagasi ja kõigil oma põnev uudis pajatada.
"Tead, et issi näris eile vennal kõik juuksed peast ära!" hõiskab üks.
"Minu issi ostab endale uue auto! Veel parema kui Volgo!"
"Aga meie saame endale varsti väikese õe või venna! Emme teeb!"

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled?

Vara veel. Keldrikorruse aknad alles pesemata.

Tunnete vä?

Tead, missugune on mammal, millega mahla tehakse? Et all on pott ja keskel on see, kus marjad käivad ja peal on, mis hoiab auru ja siis tuleb voolik..."
Noogutan.
"Tegelt lahe ju!... Oot! Kust SA tead?... Aa! Mamma on su emme ju!"
:D

S nagu lepatriinu

"Emme, misasi on TIMUKAS?"
On aga küsimused. Vastan, et mõne maa riigipalgal mõrvar või?
"Noh, see, kes ... päid maha lööb," annan hädise vastuse.
"EI OLE!"
"Ja sina tahaksid, et oleks kes?"
"See on see suur putukas, kes võib surmavalt nõelata!"
"?"
"Aa, see oli vist hoopis kimusk või midagi..."
"Kimalane? Kihulane? (kumbki neist mulle küll väga kohutav ei tundu...)"
"Mkm! No kes veel on?"
" Vaablane..."
"Jah! Oligi! Vaablane oligi!"
Ee.. sarnasus sõnade vahel on tõesti segadusttekitav :D

pilt

Paberist suvi

Pesapõnn ohkas hommikul: "Kas ma sinuga tööle kaasa võin tulla? Ma tõesti ei viitsi siin kodus üksi istuda!"
Minuga tohib alati tööle kaasa tulla. Eriti selline laps!
Kulutasime oma hommikutunnid klassi kaunistamisele. Ok, suures osas varastasime mõtted ühest venekeelsest voltimisraamatust, millele oleks siinkohas viisakas viidata, aga ma ei mäleta ei autorit ega pealkirja (pakuks umbes, et "Voltimine") :P

Igatahes oli meil super meeskonnatöö, andekad olime niikuinii! :DVeerand ja veel natuke klassilaudadest pole pildile mahtunud. :)
Iga õpilase kohta poolteist pilti :D

Elu tuleb mõnuga võtta...

isegi kui
ning mitte lasta end segada asjaolust, et kusagil kaugel, hoopis teises maakonnas, hoopis teisetes tingimustes, elab rott nimega...

Ilus tüdruk Scotland Yardis

Sellist teenindust ei näe iga päev. Tegelikult ei näe sellist teenindust peaaegu üldse. Tuiskab ringi noor tüdruk, ilus, elegantne ja üldse mitte pealetükkiv, aga haarab lennult tellimuse, vabandab kelmikas-häbelikult kõrvale, et "ausõna, ma kohe tulen," laulab tellimust kohale toimetades, "pa-lun," kutsub kohmetult, aga rõõmsalt kaardiga kassa juurde, et "küll oleks tore kui..." Selline liigutustes kiire ja kindel, aga olemiselt haldjalikult hõljuv. Eks ma hirmutasin ära küll, kui oma kooliasjaostlusest töntsidel jalgadel talle nina alla komberdasin ja nime nõudsin. Punastas! ;)
Kui siis otsisin, kus preili Maarja Kaarlõp kiidetud saaks, leidsin suure hädaga üles koha "Kaebused". No mida sa niisuguse peale kaebad, praegu veel tõusevad suunurgad õhku, kui tema peale tagasi mõtleme.

Eile rongis teatas vagunisse astunud piletöör platsi võtnud ratturile vastuvaidlemist mittesallival toonil: "See on MINU koht! Ainus koht, mis mulle on ette nähtud! Teine vagun on teie jaoks!"
"Alati ei ole," kaitses end rattur vaikselt.
"Ei olegi. Aga täna on,"oli tädi armulik.
Veidi aja pärast avaldas ta rahulolematust, sest keegi üritas müntides maksta.
"Meil on selline seadus, et üle kuue krooni (oli vist) vastu ei võeta!"
Küllap oli õnnetul piletiostjal muud raha ka. Igatahes vagunisse ta jäeti.
Midagi nagu valesti ei olnud (kui seadus ja õigus ja mis kõik), aga kole sant oli istuda. Et äkki eksin millegi vastu. Vaatan aknast liiga kaugele või vale nurga all...
Tema nime ei tahtnud ega oleks julenudki küsida.

See tänane haldjatüdruk... Siiamaani ei usu, et päriselt :)

Mina, mõrtsukamäed ja röövliaugud

Keelatud lugeda neil, kes minu juhtimisel metsas matkamas käivad!

Homseks oli hädasti vaja purgikest kukeseenepraadi. Senine saak sel suvel on jäänud ca viie seene ligi, nii et sättisin end entusiastlikult korjele. Keset kõige ägedamat äikest, aga aeg ei andnud oodata.
Algas nagu ikka: ühes kohas polnud seeni, teises metsa. Lõpuks sättisin end paika, millest teadsin, et kunagi aastate eest seal raudselt mõlemat oli. Parkisin ratta männi alla ja matkasin rajal ja raja kõrval, mäest üles ja alla, aga ei midagi. Mitte ai-nu-mast-ki seent! Üldiselt armastan ma üksi metsas kolades jääda tuttavasse ümbrusse, nii hoidsin ka nüüd ühe majapidamisega silmsidet. Seeni see side korvi ei toonud, nii et vantsisin sama targalt tagasi. Seda et. Hooned olid. Siht oli. Mänd oli. Aga ratas??? Jeebus! Põnni uus. Tore. Ma ütleks, et isegi suurepärane!

Kui metsa tulin, seisis üks auto just selle koha peal, kuhu mina minna plaanisin. Mistõttu olin sunnitud sadakond meetrit teed jätkama. Nii. Ja nüüd oli ta MINU sihi peale ilmunud. Paugutas pagasnikuluuki ja kihhutas minema. Raudselt koos minu rattaga. Numbrit ka ei jõudnud vaadata, markidest ei tea ma nagunii mütsigi :(
Samas. Kui nüüd korraks paanika kõrvale jätta ja eeldada, et auto seisis endiselt sama koha peal...

Loomulikult. Orientiir-majapidamise olin ma suutnud mängleva kergusega teise majapidamise vastu vahetada. Jalgratas oli täitsa olemas. Kui vähe on inimesele õnneks vaja! Anna ta asi tagasi ja ta tunneb end rikkamana kui seenekorjetšempion!

Nu-nuh. Kaks tundi metsaelamusi seljataga, võiks nagu koju ära minna. Ja lähengi vot! Ja hakkangi minema! Ja siis korraga, risti tee peal ees - SEENED! Ok, 4-5 tk, aga ikka parem kui ei midagi. Nii muuseas pöörasin lähedusse jäävale metsarajale. Lihtsalt. Korraks. Südamerahustuseks Ja... APPI, kui kol-la-ne! Seened, seened seened, vasakul, paremal, seened ees, seened otse jalgade all, seened paiguti, laiguti, vaibati! JEEEEEE! Niitsin ja tänasin, tänasin ja niitsin. Oleks vast ilus vaadata olnud, kuidas üksik lollaka naeratusega seeneline, üks silm taevas teine maas, muheleb ja pobiseb: "Tänan. Tänan. Tänan. Nii palju poleks vaja olnudki. Täitsa aitab. Tänan. Uskumatu. Aitäh. Näe veel. Tänan. Siin ka. Hulluks minna! Tänan. Tänan. Tä-nan!"

Võiks arvata, et tulin metsast kümne korviga. Seda muidugi mitte, aga mõne minutiga oli pool kilekotti seeni täis. Või isegi veidi rohkem. Ja sellest homseks täitsa piisab. Jääb mullegi. Ja äkki veel kellelegi ;)

pilt

5 raamatut, mis muutsid elu

Trulla viskas meemi.

1. Vilma Parbo AB mudilastele
No mis ma mõistan kommenteerida. Kirjaoskuse omandamine oli tubli tulemus. Kui jutud pähe loetud, vaatasin niisama pilte ja mängisin oma autistlikke mõttemänge. Üks lemmikpilte oli sadapadapudikeedabsedapuditädikiidab-lehel :D
2. Heljo Mänd Linalakk ja Rosalind. Eesti Raamat 1973
Aitas viieaastasel raudteelaste haigla muukeelses keskkonnas Heljo Männi lummavas vormis esitatud maailma põgeneda.
3. Ellen Niit Suur maalritöö. Eesti Raamat 1971
Ahhh! Kogu see mõtteis värviliseks pintseldatud maailm!
"Mis siniseks, mis siniseks siis tegi pintslimees? Siis siniseks, siis siniseks ta tegi politsei..." uneles üks mu oma tütardestki kord unejutujärgselt. Ja kuidas ikka nii saab, et kallad kõik värvid kokku ja tuleb valge... :)
4. Karl Karlep Psühholingvistika ja emakeeleõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998
Veri, higi ja pisarad, järeleksamist rääkimata...

Edasi jään hätta. Süüdistaksin elu muutmises pigem autoreid kui konkreetseid teoseid :D
5. Nikolai Baturin - Kuningaonni kuningas, Kentaur, Karu süda, Leiud kajas,...
6. Alessandro Baricco - Ookean meri, Novecento, Siid,...
"Kuningaonni kuningas" - raamat, millest üritasin sügavamaid kohti välja kirjutada ja avastasin, et see kujuneb romaani käsitsi ümberkirjutamiseks. "Kentaur" - ca 700 lk, mida kõigepealt kugistasin, siis üritasin neelata suutäite kaupa, siis lappasin ja limpsisin üle tekkinud TUNNET.
Kui Baturini loomingu suudan enda jaoks veel kuidagi paremusjärjestusse panna, siis Bariccoga jään isegi selles hätta. Olen kehv kiitja, aga ei Baturin ega Baricco vajagi õnneks minu saamatuid soovitusi :)

Ja juba ongi nimekiri pikem kui meem lubab.

Raamatutest on viimastel päevadel nii palju juttu olnud, et kedagi lausa loopida ei tihkagi. Aga ehk ärgitab see teisigi oma raamaturiiulit revideerima. Edu ja teistega jagamise lusti! :)

Kärutädi ja täitmatu põnn

Kaasaga just linnas arutasime, et pesapõnnil nähtavasti magu puudub. Et materjali kokkuhoiu mõttes ühendab toidu sisse- ja väljapääsuteed pool meetrit sirget toru. Või milleks siis neerudki. Rott sööb ka rohkem. Ohkasin, et teistelgi põnnidel on paariaastane paastuaeg olnud, aga see on lõpuks üle läinud. Aga antud juhtum...
Keegi vist kuulis mu muret.
Eile sõi põnn vä-ga mehise prae otsast lõpuni ise ja endasse. Lisaks pool plaaditäit beseekooke ja 2 suurt kruusi piima. Tänasel lõunal neelati alla suur taldrikutäis kärutädiputru ohtra praelihalisandiga. Erinevalt suuremast õest, kes taskuvarga osavusega pudru liha alt niiviisi ära sõi, et kõrnekegi ei liikunud. Magustoiduks 2 korralikku mannavahuportsu.
Hämming. Et nii äkitsi? Laps ise paistab oma uut tegevust nautivat :)
Peamine, et ma nüüd mingit viga ei teeks (ja need on mul köögis kerged tulema) :D

pilt

Kolm päeva Botswanas

Nii lühikese ajaga muidugi Gaboronest suurt kaugemale ei jõudnud, aga paar lühivisiiti siiski (Molepolole, Mochudi, Lobatse, Francistown), lisaks põgus põige Zimbabwesse.
Pesitsesime pool nädalat uue tuttava, Mma Precious Ramotswe, külalislahkes ja mugavas Sebra tänava majas, saatsime teda töövarjuna ning elasime kaasa eraelulistele võitudele. Tore kant, kus mõistetakse hinnata traditsiooniliste kehavormide võlu.
Oivaline maa! Veised, termiidid, paar puu taha varjunud elevanti ja nutvad kaelkirjakud. Mõned uued väljendid ja mõned uued tähendused tuttavatele väljenditele (nt "mehega magamine" võib tähendada ka seda, et oled ühe eriliselt igava härra seltskonnas söögilaua taha tukkuma jäänud) :D
Kaasa jäi minust veel sinna. Ega ta jäta enne, kui on selle kiiduväärt riigi endale millimeeterhaaval selgeks teinud. Minu Seretse! :D
Loodetavasti ei jää see külaskäik viimaseks. Kui mitte varem, siis pulmas ikka kohtume ;)
Üleüldse tahaks meie tutvusega alustada algusest. Hetkel tundus, nagu oleks üks tähtis osa
läbimata jäänud... ;)

O nne le letsatsi le le monate :)

Pilt

Siin ei ole kala!