Fotojaht. Armastus

Armastus on nagu liblikas...

Teised

Enam ei jõua

Jälgisime värskeima pereliikmega köögiaknast õueelu. Esimene talvekuulutaja on välja ilmunud...

Naabrid pesid autot.

Saaks hoolikamalt.

Võiks meie omi ka...

"Kui palju uued rehvid maksavad?"

"Palju."

"Millal ma ülevaatusel pean käima?"

"Detsembris. Muidu jaanuaris enam sõita ei tohi."

"Katsume sel kuul ära käia."

"Ei jõua!"

Esimene mõte, et miiiisasssja? Kas jälle mingid koletud kulutused ja remonditööd? Aga siis meenus, et... veel viimast päeva oktoober. Et kella keerati, mitte kalendrit.

Räpane lugu

Kallis sõbrants!

Su mees võttis mult eluisu.

Ausalt. Kui oleksin hingeski aimanud, mis toimuma hakkab... Ma ei oleks sellel juhtuda lasknud...

Minnes pakkis ta kaasa kõik need ilusad unistused, mis koos veedetud õhtu jooksul sündinud olid. Jättes maha vaid midagi kohevat. Pehmet.

Halli.

"Tead, kuidas mind kutsutakse?" muigas ta hüvastijätul.

Jaa. Ma tundsin selle looma ära nendest tulukestest silmades ja sellest, millises seisukorras ohver maha jäeti.

Kogu minu elamine jäi tema järele kisendama. Seinad. Põrand. Lagi?... Jah, ma usun et seegi. Aga eriti voodi. Ja elutoa põrandavaip. See oli neile erakordne kogemus.

Deem. Ma istusin päevapikkusel koolitusel, kus otsiti elamuspaketti nõudlikule maitsele... ja siis maandub see mu korteris - lukskomplekt elegantsest, nõtkest ja vaimukast mehest ning tema...

:D :D :D

...uue ajastu tehnikaimest.

Mu elamisest on eraldatud pool kilo tolmu (ja ma ei taha mäletada, millest see koosneb). Ma sattusin muljetavaldavalt meeldiva suhtleja mõjuvälja ja usun siiralt, et vanaviisi ei saa elada. Uus viis pole paraku taskukohane :)

Kiidan toodet, aga

ainult
koos pakkujaga :D

Vikerkaare alguses

Paar päeva tagasi seisin seal.
Uskumatu. Otse sinu ees on otsast meetri jagu murule painutatud kirgas triibuline vaip, sinu sees vaevu mahasurutav kiusatus seda mööda üles ronida ja sinu käes aparaat, millega sa nagunii ei suuda ilmaimet jäädvustada. Lootusetu.

Olen ma ise see kullapotiga roheline mehike? Tänane varandus on igatahes käes - tolmu, purkide ja ämblikuvõrkude alt leidsime pealelõunaks terve keldri! :P

Väärtushinnangud muutuvad.
Ma ei hooli enam ammu telerist. Ega talvesaabastest. Küttepuude kerkivaid hindu jälgides - küllap järgmisel aastal jätab seegi kaup mind täiesti külmaks :P
Ostan parem uued esivedrud. Ja ülejäänud raha eest antibiootikume.

Lapsed on suureks saanud. Üks neist tundus telefonis just hirrrmus õnnelik. Üks neist kössitab kušetil ja läkastab nagu vana mees. Üks neist esitab praegu elutoas nahkhiiretantsu. Kahemeetrise kangatükiga.
See tantsiv laps ei ole pesapõnn. :D

Tähtsuse järjekorras

A: "Õpetaja, enne kui me tundi alustame, me võiks midagi süüa."
Õpetaja: "Sa ju kodus sõid?"
A: "Jaa. Krõbinaid. Aga kui krõbinad otsa saavad, siis sa pead mulle võileiba tegema."
Õ: "Ei pea. Sinu ema teeb sulle võileiba. Mina teen kodus oma lastele võileiba."
A: "Kas sul on siis lapsed?"
B: "Õpetajal on MEES ka! ... Õpetaja X-l (klassijuhatajal) on KA mees!"
A: "Ei! Õpetaja X-l on JUMPS (kopaga traktor)!"

Ja siis küsitakse, miks mul alati käekotis mõni mänguauto, -traktor või -lennuk koliseb.
Et olla keegigi...
:D