Mõnel päeval kohe tõmbad üht liiki veidrusi ligi.
Hommikul tegin autost koti võtmiseks masinale kolm ringi peale. Asju üle õla tagaistmele visates ei tulnud meelde, et uks streigib. Kohale jõudes ei tulnud meelde, et asjad on istmel, mitte pakiruumis. Ja loomulikult ei meenunud esimese hooga, et see polnud ainus pagas, mis tuppa viimist vajas. :P
Kaks toredasti ettevalmistatud õuesõppetundi riknesid äikesetormi tõttu. Litsusin koos lastega nina vastu aknaklaasi ja vaatasin, kuidas loodus mu tööleheküsimused pea peale pöörab.
Lõunapausile ajastunud üllatuskülaline kasutas lõksuna Volkonskit. :D
Töölt lahkumise ajaks olid naaberautod kahelt poolt usalduslikult külje alla pugenud.
Õhtused tunnid naabervalla lasteaias. Keegi tragi tegelane keeras kabineti ukse lukku. :D
Suhteliselt üksildane majanurk. Võinuksin hõikuma ja kloppima jäädagi. Piinlik ka. Õnneks oli mul juhataja number.
Huvitav, kuidas oleksin olukorra lahendanud, kui juhataja poleks vastanud? Oleksin kutsunud kohaliku päästeametnikust sõbra? :P
Lõksud. Lõksud. Lõksud.
Lõksuks võib lugeda sedagi, et õhtusele õuekutsumisele eitavalt vastama pidin, sest üks tellitud kirjatöö edeneda ei taha.
Ja seegi ei ole veel kõik. :)
