Kuna elan elava ühistranspordiliiklusega piirkonnas, on poodiminekuks mitmeid võimalusi.
Näiteks sõidad pooleseitsmese bussiga rongijaama ja sealt oled juba enne kaheksat pealinnas. Saad mistahes kaupluse ukse ees esimene olla.
Või sõidad 7.45 bussiga Paidesse. Juba 15.00 oled sipsti poest tagasi.
Mina valisin kolmanda variandi: istusin kell kolm bussi, olin 10 minutit hiljem naabermaakonna külapoes ja võisin seal kaupa imetleda kolmveerand tundi. Siis jõuab buss rongijaamaringilt tagasi.
Et siis mida head ostaks?
Puuvilju?
Mkm. Praegusel maasikahooajal kuidagi... vesine. Valik ka väike.
Kooki? Hapukoore-? Vaarika-? Mee-?... Torti?
Mkm. Ei ole see.
Kohukest? Jogurtit? Kohupiimakreemi?
Mkm.
Pirukat? Kringlit? Saiakesi?
Mkm.
Jäätist?
Ei.
No ma ei tea. Küpsist? Vahvlit? Beseed? Šokolaadi? Karamelli? Kummi-, vahu-, lagritsakommi?
Ei! Ei! Ei!!!
Ja ei mõelnudki välja. Tahaks midagi, aga ükski hea pole see õige.
Njah. Ega ma seepärast tühja kotiga koju pöördunud, lihtsalt tunne jäi sisse niisugune... ebatäiuslik.
Kodus mõtlesin välja. Kondenspiim! Vot seda kohe kühveldaks purgist.
Väga veider soov. VÄGA. Olen ma seda üldse kunagi ostnud?
Aga näe, isu üle ei lähe. Nädal möödas, aga minul ikka sama igatsus.
Uuesti poes, otsin, aga ei leia. Otsime koos müüjaga. Otsas. Olen just väga kurvaks muutumas, kui üks siiski leidub. Riiuli perifeerias. Viimane.
Nüüd näib elu peaaegu täiuslik.
Paradiis!
Pakend võiks veel roheline olla.
