Suvi tungib peale

 Varsti läheb hari ka lehte. Juurestik igatahes lubab.
:D

"Ema, miks sul makaronid külmkapis on?"

Mh.

Sest... see on toit. Toit ju pannakse külmikusse. Ja... nad ...ee... ise tahtsid. Et seal on palju vaba ruumi. Ja... ee... neid oli sinna kotist mugav panna.

Üleüldse, mis selles imelikku on? Arvestades neid teisi asju.

Olgu. Kreeme vist tulekski jahedas hoida. See tuub on siin küll sellepärast, et olla juba mitmendat päeva kadunud.

Ja need rohud

on selleks, et seisaks silma ees ja ei unustataks koduloomade peale määrida.

Tegelikult peaks kuupäevi vaatama. Sellest on vist kõvasti üle aasta juba, kui nad end meelde tuletavad. Alati selleks täiesti ebasobival ajal. Siis, kui on üle mõistuse kiire.

Tikutoos?

Sellega on lihtne. Küllap kukkus kapi pealt.

Aga küünal???

Seda ma küll ei tea. Minu meelest eile veel polnud. Kõrval on kassitoidu pakk. Seitel üritas söögi soojaks lasta? Aga siis ma saabusin oodatust varem ja meil on karm kord, et peale minu keegi tikkudega ei mängi...

Kõigile küsimustele siin elus polegi vastuseid.

Vähemalt ajendas blogima.

Nurjumiste neljapäev

Hommik ei ennustanud mingeid erilisi anomaaliaid. Kui kõrvale jätta see, et vaatasin valesti kella ja tõusin veidi üle tunni varem kui vaja. Et siis natuke enne viit.

Samas. Jõudsin kõik vajaliku valmis panna, plaani pidada... Näiteks, et ma ei unustaks ühe noormehe piduülikonda nagisse rippuma. Et... mul on kotis 2 akulaadijat ja kuna 1 telefon sai just laetud, võib tolle laadija välja tõsta.

Nojah. Plaanid plaanideks, aga ülikond ununes nagisse ja tööl avastasin, et olin koju jätnud just tolle vajaliku laadija. Aga helistada oli väga vaja. Polikliinikusse, et uurida, kas mu digi-saatekiri on kohale jõudnud; isale, et ta mu polikliinikusse fotograafile viiks; sõbrannale, et meie sõit kooskõlastada...

Õnneks töötan ma koolis ja seal ei liigu keegi ringi nii, et tal pole 1-2 akulaadijat kotis.
Välja arvatud täna.

Kaks telefoni peab olema, et ühega teist otsida. Kuna teises (selles, mis laetud) on vaid hädaabi ja põnnide numbrid, hakkasin puuduvaid kontakte hankima. Polikliiniku sain netist, isa numbrit küsisin põnnilt (esimese hooga saadeti küll konto nr). Sõbranna asemel kutsusin kaasa tema tütre.

Asjad laabusid. Isaga sai kokku lepitud nii, et jõuan peale tööd korraks kojugi. Ühtlasi võtan kaasa mahaununenud ülikonna.

Tuttav helistas ja pajatas uskumatu loo tehnika viperustest. Täna.
Muhelesin.

Kuni isa hoovist välja sõites avastas, et küte otsakorral. Helistasin kõik teeäärsed tuttavad läbi ja see andis autole nii palju hoogu juurde, et veeresime põnni koduni. Bensiini tal üle polnud, aga tal on auto. Lubas lahkelt, et toimetab meid edasi.

Istusime ümber. Tore auto.

Ainult et selle pakiruum oli poikvele ununenud ja aku tühi.

Õnneks sõitis kodu suunas väimees. Ootasime ära.
Istusime ümber.

Ka tema masin hakkas kohe perutama, kui olin vaevalt istmele toetunud. Probleemidesse ei pühendatud, aga mu meelest lükkasime vähemalt pool teed jalgadega hoogu.

No aga polikliinikusse jõudsin. Polnud veel suletud ega midagi.

Röntgenikabinetis raporteerisin, et mul on digi-saatekiri ja asusin end pildi jaoks ilusaks tegema.

Tagaruumis oli tükk aega vaikust, siis kohin, puhin ja kummalised küsimused.
"Kas teil ikka kindlustus on?" "Teid ei ole andmebaasis?!" (Ei saagi olla. Ma olen siin!)

Lõpuks soostus arvuti mu kopsudega kodanikuks tunnistama ja leidis isegi mingi dokumendi.

Pildistamise ajaks keerasin pöiad kanna taha, sest olin kindel, et too aparaat kukub kolinal seinalt maha. Mitte, et tahaks. Päev niisugune.