Naabrivalve

Läksin põllule lilli otsima. Hea, et koera kaasas polnud. Naaber tormas teele ette.

Noor alles. Pisike kui niidirull, mõnesentimeetrine sabajupp taga.

Noomisin: "Kulla kodanik, ettevaatlikum tuleb olla. Ma võinuks sulle niimoodi veel pähe astuda."

Seisatas. Kuulas.

Kükitasin lähemale.
"Siin teeservas oled sa täitsa maru tegelane. Aga ega ma su suguharu küll määrata ei mõista."

Karvane "kulles" sibas sihitult siia- ja sinnapoole ning tardus siis uuesti otse mu varvaste ees.

Uurisin veel ligemalt.

"Ega need sinu omaksed ole, kes mu aiamaad rüüstasid? Vahet pole. Oligi hea vabandus, et maaharimist koomamale tõmmata."

Tegelane kergitas korra esiotsa, tahtnuks nagu midagi vastata, aga tardus siis taas.

"Vaata, et kass sind nahka ei pista! No kuule! Aru ka saad, mis ma räägin? Vudi minema nüüd!"

Kange tahtmine tuli hiirekesele näpuga hoog sisse lükata, aga selle asemel sirutasin end ja astusin sammu eemale. Loomakesel tuli vist ka lõpuks meelde, mis asju ajama peab. Tibis rahulikus tempos teeserva rohupuhmaste vahele.

Lilled leitud, jalutasin koju tagasi.

Naaber jälle platsis!
Tipsis meetrikese eelmisest kohtumispaigast eemal mu rajale, silmitses põhjalikult, sai vist aru, et mina, keeras otsa ringi, tegi pöördel kummalise liigutuse (mulle tundus, et viipas tervituseks käpaga) ja kadus taas rohukõrte taha.

Viipasin vastu. Järgmine kord küsin nime. :D

Maandumine käppadel e. Vanasti oli lihtsam

Viis tundi minu elust.

Nagu ikka, oli aeg kõige muu peale kulunud. Polnud mahti kotti pakkida ega inimestega ühendust võtta. Nii avastasin ühel hetkel, et mul on vähem kui 2 minutit maanteeserva jõudmiseks. Haarasin kaasa kolm esimesena kätte juhtunud eset (olgu, neli): mobiili, juukseharja ja katkised kummikud.

Aga matka õnnestumiseks pole sugugi esmatähtis, et vajalikud asjad oleks olemas. Hea matkakaaslase tunned ära sellest, et temal on kõik kaasas ja igaks juhuks 2 komplekti. :/
Tagantjärgi tundub, et minu kummikud olid vett täis juba enne teelt maha astumist. Ei teagi, miks. Vihm hakkas ju alles pärast sadama.

Järgmiseks sai täis mälu. Ja seda enne, kui olin kas või ühtki käpalist kohanud!
Nimed, kirjeldused, oskussõnad...

Vanasti oli lihtne: lind oli lind, puu oli puu, lill oli lill. Aga nüüd...

...vööthuul-sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp, (kuradi parmud!), soo-neiuvaip, tumepunane neiuvaip, hall käpp, tõmmu käpp, kärbesõis, suur käopõll, väike käopõll, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, ainulehine sookäpp,  pruunikas pesajuur... midagioliveelmidagioliveelmidagioliveel...

Teate, vaadake SIIT  Ma ei valeta, kui ütlen, et sealsest nimekirjast ei näinud me vähemalt kahte. ;)

Oma penskarist mobiiliga oli kaamerate keskel üsna nadi pilti teha.

Õnneks jäi rajale ka mittekäpalisi, keda trügimata ja häbenemata jäädvustada sai. Täpselt nii halva kvaliteediga, kui ise tahan.

Kõrvalise järveääre puhkekoht oli puupüsti autosid täis. Pressisime endi omad vahele.

Vihma hakkas sadama.
Jälle!
Müristas.

Puhkealal kiljusid ja kisendasid lapsed iga äikesekärgatuse peale.

 Mittepuhkealal puurisid kodanikud käpaotsijad oma valvsa pilguga läbi kõik mättad ja mättavahed.

Kodus.
Märg.
Segaduses.
Emotsioonidest ja uutest teadmistest oimetu.

Kuri sakslane

Aah! See paganama mäluröövel! Ma olen pool päeva käinud kuurist ajalehte toomas, et laearmatuur ära katta ja lage värvima hakata.

Esimene kord nägin, et kuuri ees tahavad lilled kastmist, tõin vett ja sujuvalt hakkasin lillepeenraid rohima.

Rohisin peenrad (9) ära, läksin uuesti ajalehte võtma, aga avastasin, et külapäevast on jäänud paar laualina kuuri. Viisin tuppa. Otsisin veel pesusid, panin masina tööle.

Läksin kolmandat korda kuuri, võtsin käru ja vedasin tapeedisodi jms pahna lõkkeplatsile ning hakkasin tuld tegema. Vahepeal oli meeles küll, et ajalehti on vaja tuppa viia, aga lõkkel pidi ju silma peal hoidma.

Hakkasin NELJANDAT korda kuuri minema. Isa tuli uksel vastu, ütles, et tõi natuke puid, võib laduma minna. Läksin.

Tulen tuppa tagasi, söön, pikutan pisut ja meenub: ajalehed kuurist!

Lähen viiendat korda puukuuri. Naabrid on grilli ümber kogunenud. Aga mina EI JÄÄ juttu ajama, mul on vaja kuurist ajalehed tuua.

Teen ukse lahti, vahin ringi ja no mitte ei tule meelde, mida paganat ma siin seisan ja vahin!
Aa!
Ajalehed!

Ära tõin! Ja kell pole veel kuuski. :/

Ajalehe sisse on muide laelampi väga tülikas mässida.
Kilekott on palju käepärasem. :/

JÄRGMINE VAATUS:

Tõin redeli.
Kuurist. ;)
Jorisen endamisi: "Öeldi ju mulle, et mis ma sest laest värvin. Mingit vahet pole. Üldse ei saa aru, kus vana ja värske piir läheb...

Panen tule põlema. Ehk siis näeb paremini..."
Ja klõpsti!
:D :D :D