12. päev: Miķeļtornis-kodu

Reede, 16. august.

Umbes pool kaks öösel läks K-l uni ära ja ta otsustas natuke liiklust reguleerida ning auto esitulevihus jänesehaake teha.
Värskelt treenitud ja kandamivaba inimene suudab üllatavalt suurt kiirust arendada.

K-l oli õhtul mõne hoonega tutvus põgusaks jäänud. Nüüd näis paras aeg uurida. Polnud ju tunglemist ega midagi. 😂

Öösel tundub kõik hoopis teistsugune. Isegi kolmeminutiline hambapesu võtab hoopis teised mõõtmed. 🚪

Hommikul triigiti, viigiti, pakiti ja mindi lätipärast Rootsi lauda ootama. Oldi selgesti kuulnud, et hommikusöögiaeg on üheksast kümneni ja kuue euro eest tohib süüa kõike, alustades omletist ja lõpetades... Noh, ühe sõnaga: palju.
Oodati.
Ja oodati.
Ja oodati.

Kella kümne ajal saabusid toitlustajad, ootajad olid valmis tubli kõhutäie nimel veel ootama, aga selgus, et kuue euro eest saad omleti ja kõik muu tuleb ülejäänud kuute eest. Pettuti.

Sõideti lähimasse bensukasse (mis oli küll oodatust kaugemal) ja söödi end kõrvuni burksi täis.

K lehmaelamus oli Ventspilsis olnud nii suur, et enam suuremaks justkui minna ei saanud, aga selgus, et üks imeline veis on tal veel nägemata. See, kes randhulkurid koju juhatas. Noh, vähemalt Tallinnani.

K lätikeeleoskus on hüppeliselt paranenud. K teab näiteks sõnade pirmdiena, otrdiena, trešdiena, ceturtdiena, piektdiena, sestdiena, svētdiena, jūra, bāka, kempings, pastēte, šķiņķis, māte, māja, tilts, pils, saule, straume, dzimtene, vilnis tähendust. K oskas juba enne paari sõna. K suudab pika harjutamise peale isegi läti keeles head aega öelda. Nii et kui hakkad Lätti minema, tead, keda tõlgiks kutsuda.

Merest oli puudus.
Vedas neil, kel õnnestus magamamineku ajal kaaslast keelitada: "Kas sa loksuks ja mühiseks seni, kuni ma magama jään? Kas või ainult täna õhtul. Palun!"🌊

11. päev: Oviši-Miķeļtornis

15. august, neljapäev.

Öö oli vilu, aga mitte väljakannatamatu. Kui märkasid selga panna kõik, mis sul kaasas oli (ka seljakoti), polnud vigagi.

Pealelõunaks plaanitakse kohtumist värskete veevarude ja toiduga, seetõttu võib täheldada teatud priiskamist.

H: "Õllejoomine ühiskonna nimel!"
K: "...ütles ta enne eksimist."
"Kui eksime, küll ma siis äraviskamist kahetsen," nendib H ja surub prügikotti nõudepesunuustiku. Unustades vist, et prügikotti finišini kaasa veetakse.

Unistus viimasel päeval kõik seest õõnsad esemed kive täis korjata on määratud luhtuma kivide puudumise tõttu. Ollakse jõudnud karbialale.

Sekka käbihiiglane.

Puhatakse palju ja tuiatakse nii aeglaselt kui võimalik,

 

aga majakas tuleb tormijooksuga vastu.

Hea, et mööda ei lippa.

Matkajad peaaegu ei tahagi öömaja näha.

Soov on süüa ja palju.

Uuritakse ka hommikusöögi võimalusi ja see, mida kuuldakse, meeldib.

Kõik kadunud asjad kogunevad alati magamiskotti: sokid, vetsupaber, soe pesu... Viimati leidis K sealt saunalina.

Tuulutatakse kämpingumaja, pestakse pesu, nauditakse dušši ja keeratakse rulle pähe.

Uhkustatakse kivikogudega.

Kui kivimiteadus on petroloogia, kas kivikogujad on petrolistid? 😌

Jääb ka meeldivalt palju aega ka ümbrusega tutvumiseks.

H nördib pisut, kui vasakpoolse ja parempoolse maja nunnud kutsud tema priimuse peal koosoleku korraldavad ja selle pisut lömmi löövad, aga siis lüüakse lömm välja ja õnn on taas õuel.

Hüvastijätt merega. 😭

K on voodist võõrdunud ja kolib põrandale. Vähemalt telgi jätab püstitamata.

10. päev: Liepene-Oviši

Matkakroonikul oli vahepeal tegemist, aga saagu see lugu lõpuni kirja pandud.

Kirjeldatava päeva finišikohta on raske täpselt määrata, paik oli üpris inimtühi. Lepime kokku, et tegemist oli küla lõpuga. See-eest stardiplatsi koordinaadid on kergelt määratavad. Koht sattus kena, lahkumine võttis omajagu aega.
"Täna vist jääb matka algus kuskile kella ühe kanti?"
"ME SAIME IROONIAST ARU!"

Kolmapäev, 14. august.
Öösel sadas. Võimalus oleks sademete hulka millimeetrites määrata, aga H jõudis ülemise topsi enne tühjaks valada.

Meid sadu ei seganud. Kuigi K oli tohutul territooriumil valinud just selle kõige sipelgasema ala, siis teda ei häirinud ka sipelgad, sest need olid seekord nii suured, et võrgust läbi ei mahtunud. K ise mõistagi sipelgaid häiris. Arvatavasti jõudsid nad öö jooksul mitu miitingut korraldada ja telgikattele protestilauseid kirjutada, aga paraku oli kate ajutine.

Meri kohises. Oleks tahtnud laineid näha, aga mets varjas ja mugavus ei lasknud randa jalutama. Tegelikult isegi mitte telgist välja.

Hommikusi askeldusi saatis juba kerge nukrusetoon. Kuigi konservid kottides kahanesid, hakkas teadvusse jõudma, et paari päeva pärast oleme omaenese otsusel sunnitud mereparadiisist lahkuma.

H läitis igavese tule.

Kaheks nädalaks oli varutud 2 gaasiballooni, aga esimene pidas ikka veel vastu. H otsustas, et kuivatab esimese ballooni gaasijäänustega viimased vihmapilveräbalad ära. Tagantjärele on raske kinnitada, et ta õige ballooni valis. Igatahes jätkus gaasi tundideks.

Lõpuks minnakse rannarajale.

K kaotab järjekordselt ära oma märkmiku ja kõik on valmis paanikast osa võtma (välja arvatud märkmik ise, mis juhmi näoga sündmuste keskel asuval luitenukil puhkab ja toimuva üle imestab.)

Kell on kaks. Ollakse liikunud juba usinad 7 km. 😏
Paus.

Läheks ujuma, aga lained on kuidagi... tüsedavõitu.

Ei suuda kõiki ilusaid kive kaasa tassida. No ei suuda. Otsime alternatiive.

Kuna jalad puhkavad, hakkab tööle aju ja genereerib küsimusi.
H: "Miks kormoranid lendavad vastutuult? Kajakas vähemalt triivib ühe koha peal, aga nemad siputavad."
K: "Kui 10 päeva on tuul kogu aeg sealt, siis kuidas purjelaev vanasti tagasi sai? Tassiti? Ja kui valdavalt on kogu matka vältel olnud päike selja taga, miks siis nina põlenud on?"

H loeb rajakirjeldusest, et kuskil eemal metsas pakutakse vaatamiseks majakat, puud ja roigasaeda.
Minnakse.

Keeleoskus paraneb. Märke ja viitasid mõistetakse juba poolelt sõnalt.

Majakaproua jagab  meeleldi infot. Iseasi, kas seda 100% mõista ja järgida otsustatakse.

Näe, alustasime alt servast ja kohe oleme üleval väljas!

Pildiallkirja lisamine

Puu leitakse igatahes üles.

Jupikese aeda samuti.

Tagasi mere ääres jääb mulje, et kogu maailma rannad on siia kokku toodud. Et homseks ka midagi matkata jääks ja finišis mitte ringiratast joostes kilomeetreid täis käia, uuritakse ajatäiteks kõik kivid ükshaaval läbi.

Vett on vähe. 4,5 liitrit kaheks söögikorraks ja pooleteiseks päevaks. Rööviks turiste, aga neid on hõredalt. Lõunal üht nähti, aga sellel oli väga kiire. Märkamise ajal oli juba liiga lähedal, et ründeplaani koostama hakata ja järele talle joosta poleks jaksanud.

Vantsitakse edasi.
H: "Mis siis tänase päeva plaanid on?"
E: "Seitsme-kaheksani käime."
H: "Seitse kõlas paremini."

E-l on hoog sees. Ta suruks vist juba täna rinnaga finišilindi puruks. Kogenumad püüavad tempot maha võtta.

"Mis me muidu homme teeme? Jalutame kämpingust mööda ja tagasi?"

Laagrikohta valides ollakse üpris ükskõiksed. Põhiline, et oleks mingi pinnas.

Tänutäheks pakutakse meile looduslikku nõudepesumasinat ja unustamatut päikeseloojangut.