Taskust

Kurtsin töökaaslasele oma koera kurba elu ja ta küsis, kas ma pole kaalunud ära andmist. Naljatilk. Nii kurb see elu nüüd ka ei ole ja üleüldse, ta pole Taskut näinudki. Tasku - see on... nähtus.
Ta ilmus paari aasta eest pakaselisel detsembrikuul: kidur, kõver ja külmavõetud. Lõdises, ega suutnud suutäit süüa või sammu astuda. Tassisin õnnetukese vaibatükile, käisin ise hetkeks köögis, tulin tagasi ja seal ta tudises endiselt ning süstis oma põhjatute silmade mõõtmatu kurbusega. Ainult kauss oli tühi ja küljealuseks tugitool. See oleks pidanud valvsaks tegema, aga mina lasin end järjekindlalt ära petta. Jõuluaeg!
Pere liikuva elustiili juures pole meil koerapidamiseks tõesti sobivaid tingimusi, aga ta keeldus kategooriliselt oma endist elupaika otsimast, pealegi oleks ta end ühel hetkel nii-või-nii läbi välisukse tuppa kraapinud. Alistusin ja hakkasin harjuma mõttega, et see on ka Tasku kodu. Tänaseks pigem Tasku kodu ja ta reklaamib omanikustaatust viiel erineval moel.
Nädalavahetuseti sageli naabrite toita-potitada koeravana magab läbi kõik voodid. Eriti meeldib talle minu oma, sest ta teab kui vähe see mulle meeldib. Ta rullib kokku vaibad, täites neid aeg-ajalt üllatusjunnidega, kraabib põrandasse auke (tal on kas lapsepõlvest täitumata jäänud unistus urukoeraks saada või arvab, et vajame ilmtingimata otseühendusteed köögi ja keldri vahele), ulatub müstiliste kõrgusteni, kui silmapiiril on midagi närimisväärset jne jne. Võiks arvata, et tegu on hundikoerakutsika, mitte auväärses vanuses logisevate hammaste ja valutava puusaga taks-tüüpi olevusega, kes pere kodus viibides 23,5 tundi ööpäevas surnut teeskleb ja puhuti ka lõhnab vastavalt.
Kunagi tulnud lontisküljelisest Taskust on saanud priskelt täispakitud Seljakott, tänu osavusele korraga alla neelata latt lauale unustatud suitsuvorsti (jäädes vahele vaid tänu halvasti peidetud paberile) või ära süüa koerakonserv, mille purgi mõõt moodustab 1/2 Tasku kogusuurusest. Sealjuures on muutumatuks jäänud silmade kaeblev pilk: "Ah, nad ei toida siin mitte ii-al-gi!"

Ma ei imestaks, kui avastaksin ühel päeval koju tulles Tasku rates chattimast või kapi otsas jalgu kõlgutamast. Mind ei üllataks isegi, kui ta mingil hetkel kõhu alt tõmbluku lahti siristaks ja tülikast kostüümist tilluke roheline mehike välja astuks.