Paljud uurijad on leidnud, et lapse sõnatähenduse omandamine on nagu hüpoteeside loomine ja kontrollimine. Kui täiskasvanu nimetab uue sõna, siis laps kuuleb ja paneb tähele, millises kontekstis seda sõna kasutatakse ning püstitab oma hüpoteesi selle sõna kasutamise kohta. Edaspidi kui laps hakkab uut sõna sarnastes situatsioonides kasutama, siis tema hüpotees sõna tähenduse kohta kas kinnitatakse või lükatakse ümber (Bloom, 1994).
Saabub töölt mees ja meelitab kavalalt: " Mine vaata, mis ma Sulle külmkapi peale tõin!"
Vaatan. Katkine sügavkülmiku luuk, vana märkmik ja natuke tolmu. Ee... Siis välgatab! Kui mees ütleb "külmkapp", mõtleb ta... pesumasinat! Järjekindlalt!
Riputan end kaasale käevangu ja sikutan kööki. "Tule, ma näitan Sulle midagi!... Vaata, kallis, see seal on KÜLM-KAPP!"
Järgneb mürisev naer.
Ohh! Tegelikult ma olen ta oma lõputöö tõlkematerjaliga poolsurnuks piinanud... :(
Sestap kesköö paiku, kui viimane artiklijupp tõlgitud ja kullake end magama asutab, mina aga asemeserval lunin: "Kallis! Kas Sa suudaksid veel na-tukene õppida?" sinetab kaasa silmis õud. Pea teeb aga juba harjumuspäraseid noogutusi.
"Vaata, kallis, see on külmkapp..."
Abiks eksijaile:
PESUMASIN vasakul, paremal KÜLMIK
No comments:
Post a Comment