Pärismaalase küüsis

Pelgulinn. Raudtee-äärsest õlisest ja rohupuhmais kraavist kargas välja sinisest asfaldikriidist sõjamaalingutega ca 4-aastane tüdrukutirts ja teatas sissejuhatuseta: "Ma püüan siin kala. Tule vaata, siin on küll kalu!" ja vedas mu seelikut pidi kahtlase solginire juurde, ise mingit kummalist ollust puutoikaga torkides.
"Sul oleks õngenööri tarvis", püüdsin asjatundlikkust üles näidata.
"Mkm!" raputas põnn pead. "Nii saab väga hästi!" ja lennutas ridvaga rõõmsalt soppa kahele poole.
Iseenesest vahva, aga ... ma tõsiselt loodan, et põnni emagi läheduses viibis: kiikas kardina varjust, piilus aiapraost või lasi lombis kõhutades võrke sisse. Peamine, et OLI. Muidu ma küll murel.

Sünnipäev purjus kunstniku, paljasjalgse luuletaja, inglite ja avamata veiniga

Iseenesest oli ju kõik justkui läbi mõeldud. Et saabub mu kullake pisut kõpitsetud elamisse, kuhjan ta üle kingitustega, toidan paremate paladega, salvin sisse maali-, luule- ja teatrikunstiga ning uinutan siis ilusatele unedele. Oeh. Piisanuks viimasest.
Esimesest pilgust pidanuks koitma, et see inimene vajab praegu rahu ja vaikust ja eilsete elamuste vahus vedelemist.
1. Nõudsin tänu ja imetlust uue köögitapeedi eest, jättes täna-ja imetlemata tema kuulsusrikkad vägiteod. (Tegelikult ma imetlesin. Iseeneses. Aga jube kade oli olla).
2. Panin ahju kana, mis ei saanudki valmis.
3. Sundisin lahti harutama hunnikut kingipakke.
4. Sundisin lahti harutama hunnikut kingipakke, millistest midagi erilist ei koorunudki.
5. Vedasin üritusele ja läksin ise nõu pidama.
6. Vedasin üritusele, mille avamine hilines.
7. Vedasin üritusele, kus üks kahest kunstnikust oli tegelikult täitsa kaine ja kena inimene, kuulus ka. Ja poeet meeldis rahvale. Väga meeldis. Minemahiilimine tulenes puhtast kiivusest, et ta laulis hääleka ülistuslaulu minu telefonimargile, aga minul ei peatunud poole sõnagagi. Ja et tal on väga tore naine.
8. Vedasin kolmandat korda samale etendusele.
9. Vedasin kolmandat korda samale etendusele, ainsateks erinevusteks, et seekord oli sajune ja tuuline ja mu kullake õhukeses kuues.
10. Peibutasin koduse veiniõhtuga, aga kohale jõudes ei leidnud korgitseri. Kuna see oli olnud niisugune multifunktsionaalne, noaga, lõikasin sellega viimati tapeeti ja nähtavasti rullisin pärast hajameelselt ajalehtedesse ja viskasin ahju. Sest mida polnud, seda polnud. Ei kuuris, keldris, baari-, riide- ega külmkapis. Tropp.
11. Ajasin pereliikmed nende vabal valikul nutma, masendusse või õue.
12. Vaatasin hapu näoga üle pildid eelmise päeva üritusest, kus kõik olid hirmus asjalikud, rõõmsad ja fotogeenilised ja kuhu ma õnneks ei märganud minna, sest tegelikult poleks seal minu jaoks olnud ruumi ega aegagi.
13. Juurdlesin, millal ma viimati suutsin kedagi õnnestunult ülla- või rõõmustada. Ei meenunud.
14. Läksin ära magama, et mitte ise nutma, masendusse või õue sattuda.
Kuna see pidu nii hästi välja tuli, mõtlen aina ja üha peokorraldaja ja pulmavanema ahvatleva ameti peale. Olen pakkumistele avatud.

Akulinaarne

Võta friikartulipaki sisust 1/3 (sobivad enam-vähem igasugused, antud eineks on parimad ... ee... paraku olen pakendi ära visanud), vala panni, lisa veidi õli, keera el.pliit maksimumi peale ja mine teise tuppa. Sorteeri pesu ja vii kappi, korja laualt kokku ajakirjad-ajalehed, lahenda ära tänase Päevalehe sudoku, võta vastu telefonikõne ja alusta akende avamist, liikudes ettevaatlikult köögi suunas. Ava ka uks, et sisse lasta uudishimulik naabrinaine. Tema lahkudes vabane söest pannil (võid seda täiesti avalikult teha, sest nagunii on kõik ümberkaudsed su kulul juba lõbutsenud) ja tee õhtusöögiks võileibu.
Hea on otsustada ka spagettide kasuks. Lülita pliit uuesti sisse, pane spagetid otsapidi keevasse vette ja lahku taas kõrvaltuppa. Ära unusta aeg-ajalt kella vaadata. Ca 7-8 min pärast mine kööki, võta keedunõu, millest turritavad välja (ühest otsast pehmed ja teisest sama kõvad kui pakist võttes) spagetid, vala vesi ära, tõsta ports taldrikule ja pilla sellele pool purki hiina kastet.
Kallis mees! Palun tule kohe koju! Me ei saa Sinuta hakkama!

Uut ja vana

Kunagi uuris toonane koolidirektor häbelikult, et kas ta tohib mulle oma isa jalgratta tuua. Temal ees, aga mina, paistab, naudin sellistega sõitmist. Naudin jah, sest need koosnevad enamasti mulle arusaadavatest osadest ja omavad nõukogude ajal hangitud istmikule sobivat sadulat. Ja KUIDAS ta siis kohale toodi! Sünnipäeval, auto katusel, kuldsed lindid küljes... :D
Täna vurasime kahekesi rõõmsasti tööle (veidi alla 20 km) ja lisapõigetega kokku edasi-tagasi vast 50 km. Ei surnud ära. Kumbki. Mitte sinna poolegi! Selliste ilmadega mõtled hoopis, et milleks üldse autod, bussid, bensiin... Ja ühtlasi meenus sissejuhatus vanema tütre 5-ndas klassis kirjutatud säästuteemalisest pikemast kirjandist: "Minu ema sõidab vana veneaegse jalgrattaga päevas maha kümneid ja kümneid kilomeetreid, et leida odavamaid kaupu..." :D milles on sama palju tõtt, kui teise lapse 2. klassis kirjutatud hüüdlauses (teate küll, sellised siirad ütlemised, mis emadepäeval klassi seinu kaunistavad: "Minu ema küpsetab maailma parimaid pannkooke", "Minu ema armastab tolmu pühkida" jne). Otsisin minagi kerge ootusärevusega oma võsukese hinnangut, et milles ma tema meelest võiksin olla see kõige-kõige ja leidsin napi teate: "Minu emale meeldib baaris käia!"
Ee...
"Miks sa nii kirjutasid?" küsisin koduteel, olles õhtu jooksul kõik hukkamõistvad pilgud vapralt välja kannatanud. "Ma ei ole kunagi üheski baaris käinudki."
"Äh! Midagi pidi ju kirjutama! Ja ükskord sa ju käisid ka!"
Meenus! Tõepoolest. Klassijuhataja kutsus meid kohalikku baari lastevanemate koosolekule. Et oleks neutraalne pind. Asutus ise oli suletud. Ammu. Ainult lauad-toolid.
Niipalju siis vanast.
Uutest asjadest kompaktseim on vast (khm) sansõlm. :D Väga sobilik nimetus vets-pesulale, kus end enam-vähem sõlme keeratuna kasida saabki. Ok, olen näinud veel pisemaid, aga need olid juba tõeliselt perverssed. See selleks. Minu kuudikese ehitus kestis pool aastat ja neelas märkimisväärse hulga mu elukaaslase rahadest, ning käivitamine võttis teise poole aastat, sest... tore on duširuum, kus on kahhel seinas ja põrandal, kardin käib kinni ja lahti, nurgariiul ägab šampoonide, geelide ja palsamite all... aga tõeliselt naudid seda toredust ikka alles siis, kui ka vesi end torudest välja suudab suruda.
Paraku näis mulle, et mu uuekene kipub siit-sealt lekkima. Kutsusin torumehe (kiirreageerimisrühm, soovitan soojalt. 10 min peale kõnet!) ja mida tegi minu unitaas? Seisis, selg sirge, paled pisarateta... Roomasime kõik nurgad läbi. Kuiv!!! Torumees pakkus, et võib südame rahustuseks torustiku, poti ja boileri välja vahetada, aga... ma vist siiski viivitaks sellega.

Päikesest ratsanik

6:30 paiku lasin tuppa päikesekiire. Ta oli kaugelt tulnud ja tema hobune kukutas end kurnatult voodile, laskmata ratsanikku sadulast.

Ratsu nimi on Seitel.

Veidi hiljem saabus lärmakas pisipõnn telkimast ja teatas, et nad olid sõbrannaga juba kell neli üleval, aga kõik magasid ja uks oli miskipärast lukus. Siis nad meisterdasid.

Lehm või koer?

Pikutasime põnnidega lasteaia ees vaibal, kui naabermaja kolli vabadusse pääsnuna mööda uitas.
"On see lehm või koer?" võttis kõrval istuv marakratt jutuotsa üles.
"Pigem koer," arvas õpetaja.
"Aga koeral võib ju "lehm" nimeks olla? ... Kuskil?" ei saanud noormees rahu.
"Võib, aga vaevalt. Koertele on paremaidki nimesid."
"Mis selle koera nimi on?"
"Rolli."
"Aa! Seda nime ma unustasin mõelda!"

Vennasrahvast

Arvamusele lisaks:
Esimene mälestus (5a?) mitte-eestlastest pärineb Ülemiste kandist, kus vastsoetatud sõbratarile kiusajate jõuk kaela sadas. Ära kasutades head võimalust äsjaõpitud sõnu pruukida, käratasin pool meetrit pikemale poisivolaskile "TÕ DURAK!", mis kõnetatus suure hämmingu esile kutsus ja 4. korruse rõdult mu tegemisi valvava tädi ehmatusest peaaegu alla kukutas. Asi lahenes edasise sõnavahetuseta, osalt ka sellepärast, et mul rohkem lihtsalt midagi vahetada polnud.
Hilisemad kokkupuuted on olnud pigem positiivset laadi. Näiteks kena vene noormees, kes rongilt maha hüpates mind kimbutanud eesti poisi minema kamandas ja jaama eest peenrast kingiks roosi murdis (et selle käigus lill kroonlehtedest tühjaks pudenes, pole antud juhul oluline :P). Või vanaproua, kes mulle töö juurde iga päev sooja lõunaga saabus, kui mu lapseootus teatavaks sai. Või see tore perekond, kes meie metsapõhja talu tegi ja sinisilmselt uskus, et raskustest aitavad välja talgud. Vallarahvast kostitati sõpruse märgiks rikkalikult (sõin ja jõin seal minagi), aga selles, et mõni sealnähtuist hiljem põllule küürutama oleks sattunud, ei ole küll põhjust kedagi süüdistada. Räpakusest, emotsionaalsusest ja agressiivsusest, millega vene vendasid kõige enam sildistatakse, võin aga tuua 3 esimesena pähe kargavat eesti näidet:
1. Eksnaabrimees (tähistagem teda A-ga) nägi oma võidunud metalliläikelises ja küllap vist ainsamas rõivakomplektis välja nagu Vana Toomas. Ta ei külastanud sauna iial pesemise eesmärgil, sest tema nahk olnud pesuvahendite suhtes nii õrn, et seda võinud aeg-ajalt vaid bensiiniga puhastada.
2. Kord, kui olin naiivselt uskunud, et mu korter on piisavalt privaatne paik, kus võib ust lukustamata segamatult silma looja lasta, sadas mulle tuppa eksnaabrimees B. Kimbatus oli suur, kui purjus naabrimehe sängi servalt armastust avaldamast leidsin, olles ise teki alt välja ronimiseks ja õhu puhtaks löömiseks piinlikult paljas. (Õnneks tuli teda otsima naabrimees C ja ma sain väita, et audients on läbi, sest järgmine trubaduur ootab. Ega küll kohalolijaist keegi mu hädise nalja nüanssidest aru saanud :S...).
3. Paariaastasest kaupmehepõlvest meenub Eesti Mees. Tema, tubli rahvuskaaslane, käis kirves vöö vahel ja rusikad püsti võla peale viina nõudmas ja kokku kasvanud kulmude vahelt vihaseid pilke pildudes mu pere aadressil veriseid ähvardusi müristamas.
Igal rahvusel on oma molod hulgas. Võib-olla need, jah, saavad ilma läbi, kus liikmeskond suurt üle kahe ei ulatu, aga eks neil ole jälle hoopis pakilisemaid muresid...

Tiivulistest

Olen alati toonekurgedest hästi arvanud. Kõigist tite leidmise lugudest (puuriida pealt, kapsalehe alt või ahju tagant, poest või lasteaiast...) tundus kure nokas saabumine kõige tõepärasem. Ja uhke oli näha, kuidas meie elektriposti otsas kükitav kurg üle põllu naabripere kurele kurjalt nokka plagistas. Kes teab, võib-olla käisid vahetustega, aga tundus ikka, et meie oma on sutsu rohkem musklis ja valjema jutuga. Veel ilusam on vaadata, kuidas hästi-istuvas mustvalges rätsepakuues tegelased mõõdetud sammudega väärikalt lehmakarjadesse imbuvad. Et nad seal aeg-ajalt mõne konna nokka pistavad, on elu paratamatu käik. Aga nüüd tuli see ilus lind ja püüdis minu oma silmade all väikese värvulise kinni. Millise täpselt, ei jõudnud märgata. Välkkiire sööst ja abitult rabelevad pruunikashallid tiivaotsad... Sõbranna, kellele juhtunut kirjeldasin, oli šokis. Seepärast ta siis järelkasvuta olevatki! Küllap sattunud temagi tite toojaks mõni säherdune mõrtsuk-kurg!

Eilne Vargamäe kubises inglitest, kes tiibade-himus künkast üles-alla traavisid, oma rohututte tunnetama õppisid ja laulusõnu mälusoppidest välja kaevasid. Jahedas põhjatuules sinetas käsivartel kananahast aura ja salakaval päike, mis kesiselt sooja pakkus, küpsetas ninaseljad kurenokapunasteks.
Kirikukell või tuhanded inglijäljed on ühe kellakuuse ära kuivatanud. Mullu uue katuse saanud laut on kaotanud oma värvivärskuse ja sulandub kenasti hooneansamblisse. Kultuurihiie metsaäärne sildirida säras Linnuteena inglikoori toetavaks taustaks ja kuigi platsilt puudusid riivatuid anekdoote pajatav Ott ja alati kõige pühalikumal ja hardamal etenduse-hetkel grimassidega tiivulistemasse naerutav noor Pearu, tekkis juba peopesatäis sedasama tunnet, mille nimel eelmisel suvel päikese ja äikesega kilomeetrite tagant kohale sai vantsitud.

Dostojevskist

Lastelt nõuavad nad nõnna palju: muudkui õpi, õpi, õpi... Tütreke loetleb suvist kohustuslikku kirjandust: Koidula "Säärane mulk", Tammsaare "Kõrboja peremees", Tšehhovi "Kajakas", Gailiti "Nipernaadi", Dostojevski "Jobu"... :D

Pulmadest

Ilus aeg, kenad teemad päevakorral. Üks on selge: pidu peab toimuma suvisel rohelisel ajal. Ja kleit saab olema (sambla?)roheline. Ja kingad. Ja sukad. Ja soeng soovitavalt ka. Auto võiks ka roheline olla. Elukaaslane on poolt. Mõistlik ja hea mees on. Tark, tähelepanelik, ... ilus ka. Kahju kohe, aga kui juba pulmadeks läheb, siis temaga paraku mitte. Ei sobi pilti. Tuleb otsustada toreda väikese rohelise mehikese kasuks...