Uut ja vana

Kunagi uuris toonane koolidirektor häbelikult, et kas ta tohib mulle oma isa jalgratta tuua. Temal ees, aga mina, paistab, naudin sellistega sõitmist. Naudin jah, sest need koosnevad enamasti mulle arusaadavatest osadest ja omavad nõukogude ajal hangitud istmikule sobivat sadulat. Ja KUIDAS ta siis kohale toodi! Sünnipäeval, auto katusel, kuldsed lindid küljes... :D
Täna vurasime kahekesi rõõmsasti tööle (veidi alla 20 km) ja lisapõigetega kokku edasi-tagasi vast 50 km. Ei surnud ära. Kumbki. Mitte sinna poolegi! Selliste ilmadega mõtled hoopis, et milleks üldse autod, bussid, bensiin... Ja ühtlasi meenus sissejuhatus vanema tütre 5-ndas klassis kirjutatud säästuteemalisest pikemast kirjandist: "Minu ema sõidab vana veneaegse jalgrattaga päevas maha kümneid ja kümneid kilomeetreid, et leida odavamaid kaupu..." :D milles on sama palju tõtt, kui teise lapse 2. klassis kirjutatud hüüdlauses (teate küll, sellised siirad ütlemised, mis emadepäeval klassi seinu kaunistavad: "Minu ema küpsetab maailma parimaid pannkooke", "Minu ema armastab tolmu pühkida" jne). Otsisin minagi kerge ootusärevusega oma võsukese hinnangut, et milles ma tema meelest võiksin olla see kõige-kõige ja leidsin napi teate: "Minu emale meeldib baaris käia!"
Ee...
"Miks sa nii kirjutasid?" küsisin koduteel, olles õhtu jooksul kõik hukkamõistvad pilgud vapralt välja kannatanud. "Ma ei ole kunagi üheski baaris käinudki."
"Äh! Midagi pidi ju kirjutama! Ja ükskord sa ju käisid ka!"
Meenus! Tõepoolest. Klassijuhataja kutsus meid kohalikku baari lastevanemate koosolekule. Et oleks neutraalne pind. Asutus ise oli suletud. Ammu. Ainult lauad-toolid.
Niipalju siis vanast.
Uutest asjadest kompaktseim on vast (khm) sansõlm. :D Väga sobilik nimetus vets-pesulale, kus end enam-vähem sõlme keeratuna kasida saabki. Ok, olen näinud veel pisemaid, aga need olid juba tõeliselt perverssed. See selleks. Minu kuudikese ehitus kestis pool aastat ja neelas märkimisväärse hulga mu elukaaslase rahadest, ning käivitamine võttis teise poole aastat, sest... tore on duširuum, kus on kahhel seinas ja põrandal, kardin käib kinni ja lahti, nurgariiul ägab šampoonide, geelide ja palsamite all... aga tõeliselt naudid seda toredust ikka alles siis, kui ka vesi end torudest välja suudab suruda.
Paraku näis mulle, et mu uuekene kipub siit-sealt lekkima. Kutsusin torumehe (kiirreageerimisrühm, soovitan soojalt. 10 min peale kõnet!) ja mida tegi minu unitaas? Seisis, selg sirge, paled pisarateta... Roomasime kõik nurgad läbi. Kuiv!!! Torumees pakkus, et võib südame rahustuseks torustiku, poti ja boileri välja vahetada, aga... ma vist siiski viivitaks sellega.