Käisime paari päeva eest Pärnu mnt Pesapuus põnnidele kahekordset pesakasti hankimas. Sattusime vahvale klienditeenindajale. Sama? :D Silgates kaasa kahe korruse vahet, suutis ta oma emotsionaalsuse ja elurõõmuga meid korralikult nakatada. Saime allahinnatud nari, mis viimane ja näidiseks väljapanus olnud. Meile tähendas see, et lisaks rahasäästule jääb ära ka kruvikeeramis- ja ajuragistamisvaev, sest käru suur ja laudadeks lahti kiskumine tarbetu.
Aga see meesterahvas... no ei läinud meelest ära!
Kuna pidime järgmisel päeval tagasi minema (paar raamaturiiulit ja üks veinimööbel linnakodusse), võtsime tänulille kaasa. Aga võta näpust, teenindajalauas istus hoopis nägus naisterahvas. Seisatasin kimbatuses. Kas ulatada õis noorikule ja paluda see kolleegile edasi anda, kinkida näitsikule endale või jalutada pärast ostlemist, lill näpus, koju tagasi?
Aga sealt ta tuli!
"Mulle??? Mille eest? Nomistenüüdmismasiisikkaniierilisttegin-
teetemindkohekohmetuksnomidamaküllvastuannanmulonikka-
kommigiaganüüdonkõikjustotsasnoniiikkaeisaa..." vuristas tore meesmüüjaja kui me siis lõpuks, kauba kojutoomise aeg kokku lepitud, lahkusime, oli kaasal puust ja punane, mul kollane tulp näpus. Hinda ei julenud piiluda, aga kahtlustan, et kauplesime kõvade kasudega. Ja lust oli paisunud nii suureks, et keksi või lähimasse lilleärisse ja saada terve sületäis.
Loodetavasti ei tooda talle iga päev lilli, muidu kulub pool palgast puutulpidele. Järgmisel korral viime kommi :P
Selle teenindaja nimi on Nigul.
ReplyDelete