Sellest, kuidas ma poes ühe topsitäie kohviga kaks inimest ja põranda üle ujutasin, oli juba juttu. Ja uue vana seeliku saamisest. See oli tegelikult lahe leid ja sobitus mu ülejäänud välimusega isegi eelmisest paremini. Litririba läikis minu maitse jaoks pisut liiast, aga see tunne läks kohe üle, kui avastasin, et ühest kohast 3-4 tk puudub. Mõttes sai probleem hetkega lahendatud: natuke harutamist ja hajutamist ja korras. Koju jõudnud, põrnitses vastu juba 10 cm pikkune tühimik. Üüh!
Tõin Tiimarist hõbeniiti ja uusi litreid, ainult et... tublisti suuremaid. Kaasa lohutas, et egas midagi, ilma hõbedatriibuta ka ilus. Põnn arvas, et, häh, harutad maha ja õmbled uued asemele! Kuna materjal osutus lõigatavaks, läks käiku hoopis plaan C: eemaldada iga õmblemisele mineva kettakese küljest 1 mm laiune serv.
Tehtud! Mu silmaarst oleks minu üle uhke. Graveeriks nüüd "Kalevipoja" ka peale? Miks mitte! Vaja ainult otsusele jõuda, kas Kreutzwaldi või Kangro oma.
No comments:
Post a Comment