Sibulajaht

Korralik perenaine kasvatab oma köögiviljad ise. Mina läksin enda varusid täiendama Selverisse. Ma teen teisi asju hästi.
Haarasin kilekoti ja seisin ootele. Kitsa riiulisopi kastis viimaseid sibulaid uuriv vanahärra katsus üht ja vaatas teist, uuris ja puuris, veeretas ja väntsutas, kuni ühel hetkel minu kohalolu märkas. Siis hakkas nobedasti kotti täitma. Enam polnud oluline, kas mõni ebamugavalt suur või liiga tilluke või lihtsalt räsitud olemisega. Mida edasi, seda laiemaks valgus naeratus taadi näol. Ilmselge, et mulle jäävad vaid kaks närtsinud nutsu, kui sedagi. Taat muheles, mina ootasin. Kaasa teeb superhead tomatihautist, aga sinna oleks siiski kasvõi tibatillukest sibulapunni sisse vaja. Mitu oleks muidugi mõnusam. Taat muheles. Pilk seljataha tõi mullegi naeratuse näkku. Taat naeris ja mina naeratasin ja see tegi papi pisut nõutuks. Igatahes oli hea näha, et minu rõõm tema oma rikkuda ei jõudnud ja ta lahkus reipal sammul, nägemata, et minu selja taha oli vahepeal kärutanud saalitädi kahe suure sibulakotiga.