Iseenesest olen ma ju sportlik naisterahvas: harrastan kotitassimist ja mööblitõstmist, treppidest silkamist ja bussile jooksu, aga... 7,5 km väikeste vahepeatustega läbilidumine oli pisut... emnee... harjumatu. Õnneks lasi mu võistkonnakaaslane lahkelt kuni lõpuni uskuda, et jooksen nelja kilomeetrit. Tegeliku distantsi teadasaamisest kujuneski vast ürituse väsitavaim hetk.
Kehalise õpsi järjekordne ärarääkimine! Paar nädalat tagasi karglesin koos põnnidega 16 takti tantsukavas kaasa. Ärge uskuge kunagi mingit taktijuttu! See on o-lu-li-selt pikem 16-ni lugemisest. Ja sinna mahub ko-hu-ta-valt palju sõlmeajavaid liigutusi.
Seekord siis sedaviisi. Olin pärast tervisetapuüritust püüdlikult võimelnud ja venitanud. Püüdsin tänasel (järgmisel) päeval võimalikult reipa ilme näole manada. Toolilt püsti kepsates. Koolimaja treppidel liikudes. Õhtul pimeduse varjus komberdasin sõbranna juurde. Sain Fastum geeli. Vaatame. Millegipärast algab lihasevalu juba rindade alt, kuigi kasutasin põhiliselt jalgu.
Seitel kössitab voodil ja hoiab mu tegemistel silma peal. Seda ainukest funktsioneerivat. Teine on lahinguväljale jäänud. Mehed!
PS. Mõjub! Geel. Võiks kasvõi kohe diivanit tõsta ja sõpradega uisutama minna!
No comments:
Post a Comment