Kärbsepiitsaga kliimasoojenemise vastu

Oluline on improvisatsioon.
Oled kuulnud raginat, kui rott end läbi seina närib? Kogu aupaklikuse juures kõige elava vastu ei ole see muusika, mille saatel ärgata tahaks. Eriti, kui laastulendamiskrobin kõrvale nii lähedal on, et arvad järgmise ampsu su enda ihust haugatavat.
Koputan. Mine näri mujal! Ei midagi. Justkui valjemaks läheb.
Surun kõrva seina vastu - jajah! Seal ta toimetab! Otsin abivahendit, et suuremat müra tekitada. Kätte jääb sipelgamürgi purk (millal ma seda kasutanud olen?). Kuidas on morsena "hoia eemale, sa õnnetu!"? Pole aega uurida, tümitan midagi, aga valesti vist, sest tegelane seinas näib sellest vaid indu juurde saavat. Kell on veidi viis läbi. Naabrid võivad mu üle rõõmustada...
See hääl tundub nagu aknalaua kandist tulema? Surun nina vastu klaasi. Pime. Suunan valguse välja, aga ei aita see mind ega takista sissetungijat. Ristmikule lähenev auto heidab korraks tuled peale. Ei näe! Pigem nähakse autost poolpaljast veidrikku okaspõrsast.
Mis liig see liig! Avan ettevaatlikult akna, pudelit pihustusvalmis hoides (juhuks kui ründab) ja...
Laske mind maha. Või eraldage ühiskonnast. Tehke midagi! Inimene, kes pool tundi räästatilkumist varitseb ja seda mürgitada püüab, ei ole mõistusega inimene...