Sõitsin valla autoga töölt kodu poole, põnnid kobaras ümber. Viimane astub juba välja, kui õnneks märkan, et pooleldi minu istumise alla on torgatud kellegi jope.
"Ahoi! Kes oma asjad autosse jättis?"
Õpetaja aru küll! Ei märka, kuidas lapsed riides on...
Paistab, et igal on oma rõivas ümber. Autojuhi oma? Oleks ka ainus seletus, kui seal ei oleks mind. Nüüd jääb veel võimalus, et... see... mida ma nii lahkesti jagan, on mu oma mantlisaba :$
Aga õues oli üle pika aja tõesti tore olla. Ja arvake ära, keda ma seal kohtasin...
Pidevalt autoga sõites olen aru saanud, et sabad on väga tülikad asjandused. Kord ukse vahel, kord kortsus-närtsus. Ei-noh, muidu ilusad asjad küll, inimene "sabakuues" ju kohe sihvakam ja pikem. Kena vaadata! Aga ma pole juhtunud veel oma sabasid teistele pakkuma, järele jooksnud on nad mul ukse vahelt küll! Nüüd ostan teadlikult ainult selliseid vatte, mis minuga koos rooli taha mahuvad!
ReplyDelete