Vahetunnis läks löömaks. Kaks 1. klassi poissi võtsid suhete klaarimisel jalad appi, sest...
"Tema nügis mind esimesena!"
Ega nad sekkumisega rahule jäänud. Mõlemad põrnitsesid mind altkulmu. Kummalegi paistis tunduvat, et vähemalt üks tou jäi õiglusest puudu.
Pärast tunde kutsusin nad oma tuppa. Mõistatasime. Koputasime. Trampisime. Häälisime. Lugesime. Kirjutasime. Võistlesime. Nemad kahekesi minu vastu. Ja naersime. Pisarateni.
Nendest ei kasva kurjategijaid, ega ju?
Tahaks loota!
ReplyDeleteKuigi vahel on maailm nii pea peal nii pea peal, et kohe ei teagi enam mida uskuda, loota või usaldada :(.
(Ikka selle Soome koolitulistamise mõju all.)