Sain oma kaasa haiglast kätte. Auk seljas, pea uimane, aga ikka oma ja armas. Arst käskis temaga rohkem jalutada. Hm! Ei tahtnud teine kümneks meetrikski jalule jääda. Veeretati tooliga alla, sealt räntsatas peaaegu läbi ukseklaaside sõbra autosse. Lasime tal natuke linnakodus pikutada, enne kui pikem sõit ette sai võetud. Poolel teel helises telefon. Helistas haiglast välja kirjutanud arst. Küsis, kuidas koju jõudsime. Ja et... seni, kui need... ee... lumbaalpunktsiooni(?) järelnähud möödas pole, ei maksa meest siiski õue ajada. Appi, kui armas! Selline kohtlemine teeb lausa kohmetuks. Ma saan aru, et süda vaevas, aga ikkagi!
No comments:
Post a Comment