Suur tükk ajab suu lõhki

Pühade eel kisub päevakava teinekord nii tihedaks, et pole aega süüagi.
Eile põnnide klaverikontserti oodates näksisin kilekotiaugust mingit kana-ampsu. Hommikul tööl avastasin, et paar tükki oli kilenutsakuga koti põhja ununenudki. Hommikusöögiks muidugi mahti polnud. Tund tehtud, saatsin lapse rühma ja toppisin oma toas suu aplalt kana täis. Et paar hetke, ja kohe olen jälle töine. Samas avastasin, et järgmine tibu on vaikselt kõrval koha sisse võtnud. Küllap ootas ukse taga, millal aeg vaba. Sihtis see mudilane oma linnupojapilguga ja küsis:
"Õpetaja! Mida sa sööd?"
Iieäieau-u...
Õnneks on õpetajatel kotis ka kommi, millega tähelepanu kõrvale juhtida. Ja pisike puzzle.
Tund sai tehtud, kuigi häbi oli peeglisse vaadata. Lisaks helises kusagil ajulabürintides:
"Teine tükk jäi veel! Teine tükk jäi veel..."
:D