Sõitis kord üks mees aasta lõpul maale pidutsema - lips ees, tordikarp kaenlas, konjak taskus. Aga juhtus, et linnas oli peoga juba algust tehtud ja nii magas kodanik peatuse maha. Lõpp-peatuse. Avas silmad - pime! Ukerdas tamburisse, kangutas ukse lahti, astus... aga keegi kuri inimene oli perrooni ära varastanud! Õnneks olid sel ajal veel talved talvisemad ja lumi lumisem. Pudel hõlma all jäi terveks, üksnes tordil ei sobinud kere alt välja pugedes enam tordi nime kanda. Sinna ta jäigi.
Nii. Maale tuldud, oli siht selge - otse! Aga küllap seesama õelus, kes perrooni kokku keris, oli ka teele traataia ette ehitanud. See omakorda noppis prillid peast ja kuhu sa, inimene, sedaviisi mujale seikled kui tuldud teed tagasi! Esiti olnud soe ja konjaki saatel saanud soemgi veel. Aga konjak osutunud palju lühemaks, kui Eestimaa talveöö. Ja küll see öö olnud külm!
Lugu lõppenud hästi: plagisenud hambad jäid elusate ja tervetena suhu alles, mees sõitis esimese reisiga pealinna tagasi, ostis esimesest avatavast poest pudeli ravumit ja linna turult uued prillid. Ja elavad Eesti Raudteega sõbralikult ja võtavad üha uusi aastaid vastu.
Tervist ja jõudu, armas naabrimees!
ReplyDelete:D