Mul on kahju oma kaasast ja lastest ja sõpradest ja kõigist-kõigist, kes minuga kokku peavad puutuma, aga kõige rohkem on mul kahju Sinust. Sina pead ju pidevalt mu jamasid klaarima. Nagu nüüd: sess läheneb, aga minul on ikka midagi muud käsil kui koolitööd. Ja kui siis lõpuks maha istun, avastan õudusega, et õppetekst kadunud. Pole!!! Kuidas ma kirjutan, kui pole, millest lähtuda? Igale anti oma, õppejõule eelviimasel päeval ütlema minna, et sorry, ära kaotasin...?
Viimasel on ikka parem, eks!
Tuhlasin töökohad läbi - pole. Keerasin kodu pea peale - eip! Sõitsin linna - no kussa!
Kodus istusin pea käte vahel ja... mõistus otsas. Seitsme tunni pärast on väljasõit. Kuue ja poole...Selle peale kirjutasin kohe... luuletuse. Maksin arveid. Kütsin ahju... Ja siis äkki olid vajalikud paberid tugitoolis. Võta ja kirjuta! Nii et mul on tegelikult üsna tuli takus. Aga Sulle suur aitäh ja tulgu Sul palju-palju parem aasta, kui eelmised...
No comments:
Post a Comment