Jobukaku sündroom

Arvasin, et aeg-ajalt esinevad värinad ja unustamised on märgiks algavast dementsusest või keegi-ei-mäleta-et-ta-eesnimi-oli-Alois-haigusest, aga ei! Selgub, et olen koduhane ja turteltuvi kõrval aina laiemalt levima hakkavast jobukaku liigist ja et see on (õige pisut) pärilik.
Eilsest alates himustavad kõik minu raha (olgem ausad - kaasa oma). Pisimunale teatri jaoks, keskmisele koolitantsuks, hommikuks oli täiesti ootamatult alanud uus kuu - bussijuht kibeles piletit müüma. Kaevutühjendajale oli vaja naabrite kätte jätta 300.-, juuksur juhtus samale päevale, tervisetõend juhilubade jaoks ja... kes kõige maiam? ARK.
Üks rahaimeja oli juba varasemast ajast kahe silma vahele jäänud. Maksin küll ununenud saba eile rutuga ära, aga hommikust lõunani oli siiski telefon tumm. Seepärast ei saanud ma koju helistada ja üle korrata, et solgimehe raha naabritele viidaks. Sellepärast pole imestada, et suures kirjas kirjutatud rahaümbrist keegi lugema ei vaevunud ja keskmine põnn raha oma kotti pistis (kuigi oli märge: sinu sajased kandsin arvele). Seepärast olen ma nüüd teenuse eest võlgu ja raha edastamine on üpris-üpris komplitseeritud. Oeh.
ARKis oli huvitav. Eriti see fotomasinaga lobisemise koht. Vestlus oli meeldiv ja viisakas, aga pildid tulid koledad. Nii koledad, et isiku tuvastamisest ei saa juttugi olla, pigem hirmutatakse nendega politseinikke. Kui mulle selline dokument nina alla pistetaks, kaoks mul küll igasugune soov salongi piiluda.
Igatahes sattusin uutest elamustest nii ähmi, et unustasin sularaha võtta. Mis meenus mulle alles juuksuris. Õnneks pakkus ta ise ülekandmise võimaluse. Kolm tundi juuksuris maksis 160.- Olen rahul. Hea odav maapea. Linna juukseomajad kulutanuks sama asja eest topelt ja veel natuke.
Kodus külmikus ootas kirsitarretis. Nämm! Seda kuni söömiseni. Želatiini üledoos! Maitses nagu kirsikompotipildiline kaunis kummikusäär. Vahukoorega. Jorr!