Pliit küdes ammugi, aga ahjupuude toomiseni täna meie peres kuidagi ei jõutud. Lõpuks, kui kuidagi enam edasi lükata ei kannatanud, ajasin õuejope selga ja kauplesin Põnni (15):
"Läheme koos puid tooma! Kumbki toob oma tuppa!"
"Ääh! Mida MINA selga panen?"
"Võta see sinine," pakkusin varnast vana sulejoppi.
"Eiii! See on nii kole!" kiljus põnn.
(Kusjuures EI OLE! Täitsa tavaline, isegi oma esimeses nooruses ei andnud selle kandja Michelini mehikese mõõte välja.)
"Kuule, keegi ei näe sind! Väljas on kottpime!" (Kuuvalgus välja arvatud.)
"Mõtle, kui keegi tuleb vastu! Pildistab..." hädaldas järglane ja üritas iga hinna eest oma kõige uuemat jopet selga ajada.
Rrrrr... millal ma taas muutun seniilsest lubjakast arukaks emaks?
No comments:
Post a Comment