Kohaliku ajalehenupukese peale arutasime väikese seltskonnaga, et mis ometi ajab piltilusa noore toreda naise ja oma isikliku pisipõnni ema vastu kätt tõstma? Et murtud luude ja sinise silmaga on kuidagi omam?
"Kes lööb, see armastab!" jagas kolleegi mees vana vene rahvatarkust.
Novot! Tähendab, et minu mees... Nuuks! Eks ta selle pärast ole ka nädal otsa ära olnud. Ütleb küll, et töö, aga...
Esimesel võimalusel heitsin süüdistuse näkku. Kinnitas, et armastab. Et nüüdsest kõik muutub.
Eile õhtul saime siis üle pika aja kokku. Ilus oli. Lilled ja puha. Aga enne uinumist meenus, et see tähtsam osa jäi ikka ära.
"Sa jälle ei löönud!" mossitasin. Kuidas ma niimoodi teistele otsa vaatan, kahe kinnipaistetamata silmaga?
"Vabandust! Unustasin!" oli mees kimbatuses. "Sa ise ka ei tuletanud meelde!"
Oleks siis siitki pisuke tüli hargnenud!
Nali naljaks. Aga vahel mõtlen küll, et kui mõni mees oma käsi muuks kasutada ei mõista, siis pole talle neid vajagi.
hehee. meenus üks kunagine esteetikaloeng, kus lektor rääkis midagi armide mehisusest jne. üks piiga siis avaldas arvamust, et tmale näiteks avaldab muljet, kui tugeval mehel on marrastusi ja arme, see näitab talle, et mees on suuteline ennast kaitsma ja oma kaaslase eest välja astuma jne. lektor arvas seepeale, et siis võiks ju igas kosmeetikakabinetis olla üks tagaruum, kus paar professionaalset poksijat ametis on, kes vastavalt kliendi soovile teda siis natuke töötlevad...
ReplyDeleteSinu juttm eenutas mulle seda miskipärast väga elavalt :P äkki peaks selle idee siiski kasutusele võtma? saad ausa näoga kolleegidele otsa vaadata, et näete, kolmandal päeval hakkasin juba ühe silmaga natuke nägema, nii kõvasti armastab... :D:D:D