Armas tänane Tartu!

See linn tegi hommikul põnni nii õnnelikuks. Selles vanuses pole palju vaja, kõigest tagasihoidlik kotitäis uusi asju. :P Ja ta sai Noarootsi sisse! Juhhuuu!
Minu jaoks pole uued asjad enam nii olulised, elamused aga küll. Neid jagus lausa mitu kotitäit! Sõrmed tassimisest siiamaani tulised :P

"Neiud! Kas teie sööte merikarpe?" hõigati tänava äärest abipaluvalt, kui põnniga poe poole tormasime.
"Kindlasti mitte!" vuristasime jooksult.
"Eksole! Mina ka ei söö!"
"Ja mina ei söö!" hõikasid kinnitust otsinud kodanikud. "Aga see mees sööb!" osutati purgiga noorhärrale, kes õnnetult tee servas seisis. "Perversne, mis?"
"Raudselt!"
"See ei ole ilus!" kõlas nutune vastuväide. Häbi hakkas. Oleks tahtnud kuidagi lohutada, ehk solidaarsusest tükikese endalegi küsinud ja alla neelanud, aga... kiire!!! :D

"Mulle meeldib Tartu!" õhkasin kaasale, kui õhtul teatrist tulles toomkirikust mööda jalutades meid osavõtlikult hoiatati, et me ettevaatlikult tänavatõketest mööda hiiliksime ja Hirmu üles ei ajaks. Õnneks läks. Ja minu õhkamise peale tuli kui tellitult hunnik Tartu ülistuslaule.

Aga etendusest niipalju, et
ERIPEDAGOOGID! SIP-SIP "ELLINGUT" VAATAMA! Armas, südamlik, eluline, vaimukas ja nii-ii siiras!