Samal ajal, kui Tiia kurdab oma etteaimatava käitumismustri üle, elan mina igasuguseid prognoose kummutades. Ok, bussis on ka minul kindel koht, aga seda seepärast, et mugavam oleks raadiot kuulda ja bussijuhiga vestelda. Peab küll tunnistama, et olen nii mõnigi kord jõudnud dialoogi kolmanda vastusrepliigini arendada, enne kui avastan, et räägitakse telefoniga. Paganama handsfree!
Aga näiteks rongis võin prantsatada täiesti suvalt vasakusse või paremasse pingiritta, näo või seljaga sõidusuunas, Tartu poole sõites pole isegi vagun oluline (tähtis on, et ei istuks näoga rahva poole) :P
Täna avaldus mu riskijaloomus rahakoti põhjalikus kaotamises. Arvestades, kui oluline oli selle leidmine lähiminutite jooksul... Oleks muster, teaks, kus suunas nuusutada. Minu puhul ei jäänud aga muud võimalust kui rutiinne läbiotsimine. Varandus ilmus lagedale kotist, mida ma tavaliselt kunagi ei kanna. Käisin sellega seal, kuhu ma tavaliselt kunagi raha kaasa ei võta. Jeah! Minuga on huvitav.
Aga mis peamine - käisin tundi andmas (kirjade järgi tava-, käitumise poolest tola-) klassis, kuhu keegi väga vabatahtlikult ei lähe. Kuigi vahepeal oli tunne, et mu jaburad ideed tekitvad ainult trotsi, jõudis vastupidise tõestus peaaegu igasse vihikusse. Kui lugeda kaasamõtlemiseks sellised loetud lõikude kohta koostatud küsimused, nagu:
"Mis toimus musiumi kirjeltus?"
"Kust tuli sinisega?" (Ei tea. Kirjas oli vaid, et äkki ilmus.)
See tuletab meelde, et pidin teksti autorit tänama :)
No comments:
Post a Comment