Põnnil oli lohutamatu mure - logisev hammas. Iseenesest polekski see mingi mure olnud, aga hambaarst lubas selle homme välja tõmmata. ("Bullerby lapsed"?) :)
"Mul on riided poriga koos. Ma ei saa homme kooli minna!" on vabandus varnast võtta.
"Pole hullu, peseme puhtaks."
"Pea valutab."
"Ole natuke pikali!"
"Emme! Ma EI TAHA homme kooli minna!" kõlab lõpuks peaaegu et appikarje.
"Hamba pärast?"
"Mhmh."
"Ma tean, et see on suur mure, aga ära mõtle sellele. Hambaarst näeb kõige paremini, miks peab. Võib-olla kasvab alumine hammas väga viltu. Piimahamba ära võtmine käib tegelikult hästi kähku."
"Ma saan nagunii breketid!"
Oeh.
Lapsel nutt kurgus. Kaasa ei leia head nõu. Sõbranna pakub hirmutamist või preemiat :D
Võtan mõtlemisaega ja saadan põnni pessu.
"Emme!" kostab peatselt pesuruumist rõõmsat kilkamist.
Ega ometi hammas???
"Tule vaata, mis ma ära õppisin!"
Õppisin? Seal?
Ukseaugust paistab porgandpaljas põnn, käed risti keha vastu surutud.
"Vaata!" kergitatakse käsivarsi nii, et tekib veidi alla poole ruutmeetrine seebikile. Põnn puhub, ja kile volksatab jalgpalli suuruseks seebimulliks. Vau!
Trikk kordub veel ja veel. Suur õdegi näeb imeasja ära. Ja veepladina sekka käib veel tükk aega lõbusat lõkerdamist.
Huh!
Need lapsepõlve muretud mängud!
...
"Emme!" kõlab pool tunnikest hiljem tagatoast tekiserva alt. "Ma ei taha homme kooli minna..."
Hirmutan? Luban kingitusi?
tõmba ise välja? mina enda omal tõmbasin, see käib kiirelt :)
ReplyDeleteNoh, sinu oma on suurem ka. Teab, mis hea :P
ReplyDelete