Vinge!

Kõndisin kooli öösel valmis toksitud konspektiga. Õnneks peaaegu pool tundi ettenähtust varem. Seega oli aega ka lugeda, mis ma sinna kokku soperdasin.
Olgem ausad - jaburaid asju juhtus ka, aga üldiselt läks mul ikka palllju paremini, kui kartsin. Ei tardunud lollakasse poosi ega vahtinud nüril pilgul klassi, et miks ma siin olen. Olin endaga peaaegu rahul. Siis, nii veerand tundi enne lõppu, vaatasin põnnidele terasemalt otsa ja nägin, et nad vaesekesed surevad kohe igavusse!!! :P:P:P
Või palavusse. Sest päikesepoolne aknast sein duubeldas avades sissetulvava kuuma koguse, sulgedes tekkis aga talumatu tuulevaikus. Ja käärid, mis tööõpetuse tunnis mõnda aega päikese käes laual lebasid, olid (nagu ma juba kellelegi kurtsin) tulised kui lokitangid.

Aaaah! Käärid! Lubasin need kaasale KOHE tagasi anda, kui tunnid läbi... Vabandust. Aga nad nii väga tahtsid rongiga sõita! Mul ei jätkunud südant seda neile keelata... :P

Kui nüüd päris aus olla, ei KÕNDINUD ma hommikul eriti kuhugi. Ma SÕITSIN!!! Bussiga ja trammiga. Ja üleüldse olen ma viimastel päevadel nõrkemiseni ühistransporti kasutanud. Sest mul on kuupilet! :D:D:D

Hommikune bussile minek on elamus. Nii palju morne nägusid pole mina veel korraga näinud! Meie väikeses kogukonnas sõidab hommikul ette tühi buss, bussijuht naeratab ja ütleb midagi toredat. Siis hakkab tasapisi väikseid ja suuri korjuma. Keegi pole tusane. Halvimal juhul pisut padi.
Piilusin rahvast ja hirmus lõbus hakkas. No lõpuks oli lausa võimatu itsitust tagasi hoida. Arvatavasti muutis see kaasreisijad veel süngemaks - lastakse ka igasugu kohtlased tänavale! :D
Pärast tööd enam nii lõbus polnud. Siis oli ainult ko-hu-tav väss! (Millal saabub aeg, et võin magada nii palju, kui heaks arvan?) Rippusin kaasal enamus ajast akontaktselt üle õla. Ta oli nii vapper! :)