EMA on lihtne sõna,

ilus ka.
Õppisin kõnelema
sellega...
(K.K)

Püüan kah mälestusi emast kirja panna, aga juba esimene, mis pähe kargab, on nukramaiguline.

Küünitasin üle vanaema köögilaua aknast välja vaatama. Tädi pere läks linna. Ema läks oma koju. Raadiost laulis Jaak Joala: "Sulle mõtlen nüüd ilmast-ilma ma, ja kui unelm oledki sa, sind ma veel kord nägema pean..."
See oli väga suur ja segane tunne, mis kolmeaastase sees endale ruumi tegi.

Ema oli oma pulmas väga ilus. Aga mina suutsin pildistamise ajaks sukkpüksid poriseks kukkuda.

Kui ühel suvel korraldati järve ääres ujumiskursused, viis ema mu sinna. Aga kõikidele veenmistele vaatamata ei suutnud ma pead vee alla suruda. Ema tõstis mu rattale ja väntas pettunult kodu poole.

Ema hankis mulle mu elu esimese pioneerilaagri tuusiku. Laagris oli tore. Mis sellest, et võõrkeelne. Raudteelaste lastele ju. Aga külastuspäeval sülitas üks vene poiss mulle rivistusel kuklasse. Puhkesin alandusest nutma. Ema pakkis mu kokku ja viis koju.

Ja nii edasi.

Mul on tegelikult vahva ema. Tema energiast saaks kolm küla elekriga varustatud. Lihtsalt minust ei ole talle väärilist vahetust.
Viimati püüdsin talvel emale head meelt teha ja viisin ta poolvägisi teatrisse. Ta kannatas vapralt kõik kolm vaatust värssnäidendit ära. :S

"Mul oleks võinud ikka veel paar last olla", ohkas kord ema.
"Usud, et oleksid välja kannatanud?" muigasin.
"Miks sa arvad, et kõik sinusugused oleksid olnud?"
Õige kah.
Ei oska ma oma elu tema meele järele seada. Miks on nii, et kaks inimest kohe kuidagipidi ei haaku?

Üks kord meenub ometi. Tulin vanaema juurest. Ta oli oma haigusele kinnitust saanud. Läksin oma tuppa. Ilmus ema. Vaatasime teineteisele otsa, kallistasime ja nutsime kaua-kaua. Meie ühine hea haldjas oli hädas ja meil ei olnud võimalik teda kuidagi päästa.