Klimbisupp

Suurpõnnil (18) oli palve: "Emme! Kui ma koju tulen, palun tee klimbisuppi!"
Loomulikult!
Paraku kujunes nii, et emme komandeeriti üritust läbi viima ja siis veel ühele osalema ja koju oli oodata prognoositavalt 20.30.
Aga laps tahab süüa! Ja kanatükid juba sulamas.
Ja põnn medium magas tutipeoga vahele jäänud ööd.
"Kas sa keedad supi valmis?" pöördusin ainuvõimaliku koka poole.
"Jaa!" hõiskas pesamuna (9).
Jõudsin klimbitaigna kokku kloppida ja tormasin minema. Selleks hetkeks olid tal porgandid kooritud, sibul hakkimisel, kartulid pesus ja kana keemas.
Kui tagasi jõudsin, oligi supp valmis. Väga ilus supp kusjuures! Söömiseks pisut mage, sest maitsestamiseni me jutuga ei jõudnud ja helistamiseks polnud võimalust ja ju siis ei tulnud endal ka pähe, et võiks. Aga see oli hõlpsasti parandatav viga. Superlaps!
Ainult suurpõnn oli oma taldrikutäie vesimagedat vapralt alla neelanud. Nälg ju. Aga õde ei sobinud solvata. :)