Paharetid

Pesamuna üritas sõbrantsi ööseks meile organiseerida.
"Kullakene, ma olen hetkel vä-ga ebasõbralik, tahan rahu ja vaikust, õhtul magada ja öösel tööd teha," põhjendasin, miks see minu meelest hea mõte pole.
"Aga me ei sega sind üldse!" oli põnn vastutulekuteks valmis.
Oh, jah. Tean neid mitteüldsesid.
"Me võime telgis magada!"
Loomulikult! Tühja sest öökülmast ja köhast.
Jäin enesele kindlaks. Kui ei, siis ei.
Põnn pettus, aga mitte kauaks. Mõne aja pärast sigines meile teine, kraad kuraasikam sõbrants. Tema tuleku kohta polnud ju keeldu.
"Emme! Me tulime jooma."
"Emme! Kas ma selle kampsuniga võin õue minna? Aga kui ma midagi alla panen? Aga kui ma panen hästi palju?"
"Emme, sa pead mulle vist veel seda kuristamise vett tegema!"
"Emme,..."
Huvitav, ega ta enne maininud, et kas võib rohelises telgis magada? Sest juhul, kui ma selle ära keelasin... meil on sinine telk ka.


Teine põnn istus ninapidi arvutis.
"Minu kord!" nõudsin, aga siis helises telefon.
Oli selline pika hüvastijätuga vestlus. Tundus juba, et kõik sai öeldud, tsautatud, kui meenus veel midagi olulist. Nii oma 3-4 korda.
"Ahoi! Minu kord!" kamandasin kõne lõppedes karmimal toonil.
"Oota, kohe! Ma ütlen ainult "tsau" ära," mõnitas tütreke.

Rott oli vagusi. Ei nõudnud, ei luninud, ei kiusanud. Nakitses vaikselt oma elamises. Nii vaikselt, et tundus suisa kahtlane. Mhmh! Minu puuveojope libises puurivarbade vahelt läbi nagu haapsalu rätik sõrmusest.
Nüüd on keegi väga nördinud ja minu jopevoodris kröömuke rišeljööd.