Mis seal imestada, kui juba meetristel kuuskedel koorem kukil.
Loomakesi endid ei näinud, aga viltu istutud puude põhjal otsustasime, et liigsest maiustamisest tingituna on oravad tugevasti ülekaalulised. 
Muide, kas Sina teadsid, kuidas puupahk paljuneb? Et millalgi tiinusaja lõpul sirutavad tillukesed päkad end emaihust välja ja paterdavad igaüks ise suunas uut puud otsima? Ühele sellisele poegimisele võisime kaasa elada. :)
Tarvasjõe äärest leidsime ürgveise luid, mis tõendavad, et jõe nimi igati põhjendatud on.
Maanteeäärsesse jõesoppi on kerkinud arvestatav kopraasundus. Rajamisel on sillad ja palkkattega bulvarid,
Inimtegevuse piiramiseks püstitatakse tarasid,
kuid häda sunnil on rakendatud ka karmimaid meetmeid.
Raba rohetas kevadiselt,
lainetas vesiselt,
ja kippus mööda lõuga alla voolama.
Tee oli pikk, sihvakas ja jättis talda ainult ühe pinnu.
Koduteel kohtasime sipelgakaru.
"Vau!" imestas kaasa."Kas Rocca al Mare Age-Li
teeb siukseid kuje sageli?" keksis ta vaimustunult mu kahtlustuse peale, et siin on meile tuttava inimese käsi mängus olnud, ja valmistus järgmiste otsingule tormama.
Mina tahtsin koju.
Kodu oli veel nii
nii
nii
ja nii kaugel.
Siis korjati meid autosse.Tänud!
Väga mõnusad pildid. Eks raba ongi selline põnev, rahustav ja lõõgastav :)
ReplyDelete