Taltsutatud ja koju saadetud

Kahe nädala jooksul kohtasin pealinnas mõnd üksikut naeratust. Aga keegi ei lahistanud ka avalikus kohas nutta.
"Nii tore! Nüüd saab koju. Praktikal käidud..." korrutasin enesele. "Loe kahekümneni! Kolmekümneni! Viiekümneni!"
"Vabalt!" sai üks mina teisest võitu, kui viimane jõnglane nurga taha kadus.
Võib-olla sobiks ma kellelegi lugemist õpetama. Joonistamist. Võib-olla isegi käitumist. Aga kui mulle kohale jõuaks, et need lapsed jätavad mu 9 aasta pärast maha, poleks neil lootustki lõpetada.
Kui isegi 2 nädalat nii mõjub.
Lahkumised on jubedad.
Eriti niisugused.

"Tänan, et sa meid endale külla kutsusid!" ütles üks põnnidest kaasale, kui me viimase praktikapäeva viimase tunnikese tema juures toimetuses ekskurseerides mööda olime saatnud.
Täitsa ise ütles. Õpetaja ei toginud selga ega midagi...
Nad ongi sellised.

"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.

"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."

"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.

"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."

(Antoine de Saint-Exupery)