Milleks teha plaane!

Põnni sünnipäev oli märtsis. Põnn (18) tahtis jalgratast. Kuna ta ise oli kaugel ära, venitasime kingi ostmise juunisse. Eile tuli mõte pähe, et läheks täna. Kutsusin põnni, et käime töö juures, lõpetame mõned asjad ja sõidame 13.40 bussiga keskusesse.
"Millega tagasi tulete?" küsis sõbranna hommikul bussis.
"Ei tea. Pole veel nii kaugele mõelnud," särasin vastuseks.
Sõbranna nõustus. Milleks vaevata end plaanidega.

"Kuhu me kõigepealt läheme?" tahab põnn linna jõudes teada. "Rattaga on pärast paha poodides käia."
Paraku on rattapood just täpselt tee peal ees.
Maname näole asjatundlikud ilmed (tegelikult olid mul väikesed luureandmed juba kogutud ja näpunäited saadud), katsume siit, vaatame sealt ja valiku langetame mõistagi värvi järgi.
Siis läheme vaatama, millal rongi on oodata. Kaheksa paiku. Nu-nu. See on tõeliselt rikas linn meelelahutuse poolest. Muud variandid?
Buss. Tunni pärast. Aga kui ma õigesti mäletan, pole see eriti suur buss. Äkki ei võeta rattaga peale. Ja sealt, kuhu buss viib, on 7 km jalutada.
Otsustame, et otsime igaks juhuks valla kaardi, näitan talle otsetee kätte (ca 30 km) ja siis vaatame, kas ehk siiski bussile saab.
"Issand kui mark!" sosistab äkki tütreke ja kihhutab poe vaateaknast eemale. "Seal on X!"
Mh? Ah jaa! Loomulikult. Kus selle häbi ots! Üks meiekandimees seisab akna all ja uurib mingeid vidinaid. Mõtle, kui märkab, et jalutame niiviisii, ratas kahevahel, mööda linna. Hoidku selle teotuse eest!

Torman poodi.
"Millega oled?"
"Selle samaga, mis aknast paistab."
"Mis asju ajad?"
"Lähen diivanit ostma ja siis Y kaudu koju."
"Kas meie ka oma rattaga peale mahume?"
"Milles küsimus!"

Kell veidi neli läbi ja meie õnnelikult kodus. Mega!