Vanaisa oskas teha linaleoaugule jääkarusselli.
Vanaisa oskas sirelilehega pilli mängida. Mandoliinist rääkimata.
Vanaisa oskas seapõiest õhupalli meisterdada.
Ja pajukoorest vile.
Ja kaselt mahla võtta.
Sindlikatust lappida.
Mesilassülemit õunapuu otsast alla tuua.
Korvi punuda.
Me käisime vanaisaga koos vanaema kapist kommi pätsamas (rääkisin meid muidugi lõpuks alati sisse).
Me saagisime sulle-mullega puid (mis sellest, et saeleht sõlme kiskus. Mõned korrad tuli täitsa välja!)
Vanaisa tegi maailma parimat pannikartulit.
Ta laulis pikki lorilaule ja rääkis sõdurinalju.
Ta vaidles üle sünnipäevalaua vastasleeris võidelnud vennaga, et "sina, sitavares, pole õiget sõda näinudki!"
Vanaisa tegi mulle heinaajaks täitsa oma reha.
Tõi mulle Odessast sulgede ja vibuga neegrinuku.
Kuivatas õunu.
Kasvatas aknalaual pipart.
Tal oli täitsa ehtne mõõk. Ja püss garaaži lae vahel.
Tal oli jänestega mootorratas.
Tema toa aknast võis kitsi vaadata.
Ta ei ajanud mind kunagi koju tagasi, kui kavatses metsa kolama minna ja mina talle järele vänderdasin.
Vanaisa oleks saanud täna saja aastaseks.
Johannes Kull 1908 - 1996
See oli tänase päeva armsaim lugemine, Simo Runnelilt leidsin teise lemmiku iirlaste kohta. Need kaks sissekannet on minu jaoks isegi seotud, aga ma ei hakka süvakihtides hetkel mõtisklema. Igatahes mulle on sellised vanaisad 100 korda armsamad kui mõned kõrgesti diplomeeritud Viiolid.
ReplyDeleteMa kahtlustan, et sa olid vanaisa lemmik ja ta pärandas Sulle oma hea huumorisoone ja lõpmata vahva ellusuhtumise.
ReplyDeleteLeian siit alati hea tuju! Võtan natuke endale laenuks. Kas tagasi suudan anda, ei tea.