Putukate surnuaed

Põnn lunis hommikul, et käiksime vanaema (eks-ämm) haual. Et mõlemal nüüd oma "hobune" olemas, hüppasime sadulatesse. Arvestada tuli üle 40 km ringiga, sest kiusatus tekkis ka mujale sisse põigata. Ambla kirik + veel.
Olime juba koduteel, kui ühe raja otsas meenus, kuidas põnn kunagi küsimise peale
"Kuhu vanaema läks?"
teatas: "Mingite putukate surnuaeda."
Sipelga surnuaiast oli jutt. Seni oli mul vaid umbmäärane ettekujutus, kuhu kanti kõnealune koht jääb. Täna otsustasime uue teadmise võrra rikkamaks saada. VAU. Teine VAU, kui veerandtunnisele väravakaare all vihmavarjus seismisele järgnes avastus, et kaar on seest õõnes ja kitsa keerdtrepiga pääseb üles luukidest põldude ja aia poole vaatama. Kolmas VAU, kui märkasime kella ja neljas, kui kabelisse sattusime. Sellises hüljatuses ja vaikuses täitsa usuks, et...

KIRIKUÕPETAJA TÕRJUB KUMMITUSE HAUDA

Ambla Sipelga surnuaia juures on ikka heina saadu nähtud jooksmas. Üks kord on kadunud õpetaja Paulsen nimetatud surnuaiast õhtul hilja mööda pidanud sõtima, kui korraga hobused seisma olla jäänud ja enam edasi sammugi ei lähe. Õpetaja küsinud kutsarilt: “Mis seal tee peal ees on?” Kutsar vastanud hirmu täis olles: “Tee kõrval seisab üks heina saad, kes mühiseb.” Õpetaja astunud sõna lausumata tõllast välja, kiriku mantel seljas, raamat kaenlas ja läinud heina sau juurde ning hakanud saadu oma eele surnuaia poole ajama, kuni vist oma hauda.

Seal olla õpetaja teda noominud ja põle enam andnud luba heina sau kujul kuskil käia ega kedagi hirmutada, ainult lambaks ja kanaks andnud luba muuta. Pärast ei ole küll enam heina saadu näinud, aga lammas ja kana on sagedasti kas hiljaaegu, Räpina lepikus ennest mitmetelegi näidanud.

(Ambla- J. Tannenthal 1894)