Kabelimägedel

Kalmistu-tuuride käigus said korda lähemate ja kaugemate sugulaste hauad (üks sellinegi, kus eksämm varemalt korrastamas käis. Pole aimugi, mis nimi või kuidas seotud). Eile puhastasime üht täiesti võõrast kalmu. Sinna polnud ammu keegi sattunud, meil aga jäi lilli üle. Nüüd süda valutab, et äkki tullakse ja vaadatakse, et ahaa, siin keegi hooldab - järelikult ei ole meid tarvis...

Osa kääpaid oli ära kaunistatud nii, et võttis sõnatuks. Mu oma vanatädi poja platsile oli vana plekist saunakauss maasse kaevatud. Loogiline - liiv sööb muidu lillemulla ära. Vaevalt minagi sinna midagi muud viima hakkan. Aga noh, see ei paistnud vähemalt väga silma. Üks tuttav külamees keevitas kunagi reformvoodi otstest surnuaiapingi. Kuldsed käed! Kui sellele mingi lauajupp peale pandaks, polekski ehk nii õõvastav, aga nüüd...
Keegi oli haua ehtinud kõikvõimalike lillepottidega (või on suur suguvõsa ja kõik tahtsid oma käigust jälje jätta). Vähemalt paarkümmend potti, täis erinevaid begooniaid, võõrasemasid, peiu- ja päsmaslilli, ... Huh!
Keegi oli meisterdanud hauale midagi jänesepuuri sarnast. Meetrikõrguse ehitise otsa istuma ju ometi ei ulatu. Üks kalm oli täis tassitud mingisuguseid väikseid suveniire ja plekist vanikuid ja kõik see hõbedaga üle pihustatud. Nägin ära ka markeriga ristile kirjutatud nime (asjatundlik ja kokkuhoidlik majasõber soovitas kunagi eksämma asupaik selliselt tähistada). Ühe platsi keskele oli tekitatud kõnnitee äärekividest ristkülik (et kadunuke ikka kindlasti seal püsiks, kuhu ta pandi). Killustik raami sees jättis mulje, et kodus jäi garaažiesise täitest kühvlitäis üle. Väga ebaühtlaselt jaotuva (ühes nurgas kuhil ja kõrval vaid üksikud kivitükid) kiviklibu vahelt turritas umbrohi. Valus.
Üldpilt oli tegelikult kena ja kalmudel askeldavatel inimestel paistis ilumeelt jaguvat (need, kellel ei jagu, kindlasti päevavalgel ei käigi). Ma küll haua servamisest suurt ei pea (sealsed vagurad naabrid justkui piiriposte nihutada ei tohiks), aga üks plats, kus ca 7 cm diameetriga ühtlastest madalatest immutatud pakuotstest ümbris, sama karva kasevitstest lillekorv murukolmnurgal, mida liivaosast eraldas punastest mägisibulatest riba, oli nii armas ja maitsekas, et annaks või kauni kääpa vimpli. See rikuks küll kohe kogu ilu ära.

Suur hulk küünlaid sai süüdatud ja tuttavad ära teretatud. Hea tunne on. Rahulik.