Lihtsameelne. Peale kõiki neid suurejoonelisi teatriarvustusi usun, et mul on ikka veel midagi uut öelda. Samas on ju vabaõhuetenduse võlu, et midagi kulgeb raudselt teisiti. Kui meil tüki lõpul laval tunded särtsusid, vehklesid metsa kohal ägedalt välgud, nii et tükk aega ei olnud kindel, kas see mitte valgustajate imenipp pole.
Sõbranna meeldetuletusel olin end kodus külmakindlaks pakkinud: soojad sokid, kõrge säärega saapad, retuusid, teksad, kampsun, sulejope,... + termosetäis tulist teed ja ampullike veel tulisemat teelisandit. Ja padi. Aga iste oli pehme ja oma eskimokostüümis oli alustuseks palavgi (see muutus). Kõhe oli oma jopes ja pleedi mähituna vaadata küll, kuidas Karin uduõhukestes kleitides laval hõljus, aga kõige rohkem oli kahju Mari-Helene Vannarist. Istus kannatlikult oma aega oodates, külg valu täis. Vanaema tuli meelde. Ja lapsepõlv. See möödus olulises osas just niisugustel pinkidel reisides.
Kalvi-Margus Taboril kukkus diktsiooni reguleeriv vatipadi suust põrandale. Toppis selle elegantselt põske tagasi. Ei olnud miinus. Ikka plussiks rohkem. Lõbus ju.
Minu jaoks oli etenduses ebamugavalt palju peegleid, isegi, kui need olid peeglid ainult minu jaoks. Peaaegu iga esineja lasi silma või sõnaga sinna sisse vaadata.
Küllap oli veel midagi. Aga üritus lõppes kell 4 hommikul, nüüdseks on termosesopid tühjaks rüübatud, pesud õue nöörile viidud, ahi küdema pandud, blogitudki. Miski ei hoia enam üleval. Absoluutselt.
Kas toesti nii kulm oosel? Olime isegi uleval kontserdi jaoks - teksad ja t-sark seljas. Vauuu.
ReplyDeleteusu. ma pole mingi külmavares :D
ReplyDelete