Niiske neljas

Neli aastat on meie valla rattamatkad toimunud ja loodan, et ka edasiseks mõtteid jagub. Vot on üritus, millelt puududa ei raatsi - igal nii oma nägu.
Esimest mäletan kui üdini kultuuriloolist. Kolistasime peaaegu kõik külad läbi ja vahtisime vähegi tähtsamad paigad üle. Teise aasta eesmärk oli läbi käia need külad, mis eelmisel nägemata jäid ja noh... ühtlasi ka paar vahvat uustulnukat koos koduga läbi nuusutada. Eelmisel suvel sai retk rabale pühendatud ja toredale noorele perele, kes siinmail kanda kinnitamas.
Tänavusele sõidule meelitati lubadusega, et kõik lõpetajad saavad kuuma sauna ja suppi. Hea matka teeb aga eriti heaks see, et organiseerijad võtavad vaevaks pakkuda lubatust palju enamat.
Esimeste tõusude-laskumistega keha soojaks tehtud, ootas spaa programmi sissejuhatav number: kerge jalavann Rehessaare suurkivi teel. Ronimine kivi ümber ja otsas ja jalavanni kordus. Päike paistis, maasikad punetasid ja mets lõhnas. Koju unustatud kilekeep meenus alles siis, kui Tarvasjõe ületamisel korraks hoog maha võeti ja salalik pilv olukorda ära kasutades meid põhjalikult märjaks kastis. Nimetagem seda veeprotseduuriks. Päike lükkas pilve eest ja Vetlasse jõudes (ok, natuke üle valla piiri) peaaegu ei mäletanudki, et märg sai oldud.
Tuul oli tee ca 15 cm jämeduse männiga kinni pannud.
"Käin ja murran siin puid jala pealt maha. Selline mees olen," vabandas Kenneth tagasihoidlikult, ülejäänud seltskonna jaoks teed tõkkest vabastades.
"Oleks teadnud, poleks tulnudki," ohkas matkadebütandist talunik, kui esimesed 20 km läbitud, aga naerukuradike silmanurgas lasi muud arvata.
Vahepeal veel üks kerge dušš, jõudsime pirukapeatusse. Kenneth korjas prügikasti ümbert sodi kokku.
"Mõni ütleb, et turistid, aga mina ütlen - loomad!"
Sain endamisi juba nõustutud, et inetu jah prügi laiali loopida, kui mõistsin, et ta mõtleski loomi. Eks toidulõhn meelita muidugi metsarahvast kohale.
"Kas me läheme Meelise juurde?" tundsin ära eelmisel aastal nähtud paigad. Aga ei. Tegime ringi ümber Kakerdaja. Et tee igavaks ei läheks, sadas kaela korralik survevesi ja rabaservale jõudes oli kintsude ümber 2 kg pori. Mudaravi ja massaaž, vesi ja muda. Nüüd lausa ootasid juba vihma, sest maasikaid punas, aga näpud olid liiva ja mullaga koos ja pühkimiseks polnud lapikestki puhast riiet ümber.
"Kummikommineiu, kas sa šokolaadi tahad?" sobitasid sõiduseltsilised tutvust ja vahetasid maiustusi. Ühtlasi tuletades meelde, et kõik kõiki ei tunne ja tutvumisvoor läks matkatuhinas meelest.
"Kes sina oled ja kuidas sa siia sattusid?" küsisin kõrval sõitvalt tütarlapselt otse ja ebaviisakalt, sest minul maiustusi polnud ja korjatud marjad ammu otsas. Tüdruk oli Katrin ja üldse mitte meie vallast. Aga projektikirjutamine ja vanavanaisa sünnikodu tegevat meie kandi lähedaseks.
Ilus tüdruk. Võiks siia meelitada küll. Kohe päriseks.
Selline matk siis. Supi ja saunani ei jõudnudki, kodu püüdis lõpu eel tee pealt kinni. Tubane pesula ja hommikune tangupuder tundusid kah päris ahvatlevad. Ah, jäigi teistele rohkem.