Loomadest ja elust üldse

Piinlik lugu, aga mänguelukas, keda ma lehmaks pidasin, osutus jõehobuks.

"Miks jõehobul lill suus on?" üritasin viimases meeleheites arvamust kaitsta.

"Küllap läheb sünnipäevale," põhjendas kolleeg.

"Mis sina arvad, kes see loom on?" uurisin kindluse mõttes üle tundi tulnud 4-aastaselt noormehelt.

"Ma tean, ma olen seda loomaaias näinud!"

Nojah. Siis ikkagi jõehobu. Aga äkki arvab, et lehmad on ka loomaaias? Nii raske on endast taganeda...

"Kas ta ujuda oskab?"

"Ei! Kui mina olen näinud, siis ta ainult upub."

Järgmine. Viiene noorsand.

"Tule! Nüüd on Sinu kord!"

"Ma ei taha!"

"Tule, tule! Tead küll, et meil on vaja üks asi korda ajada."

"EI TAHA!"

" Meil läheb kiireks! Kooliaeg tuleb peale ja... ei saa kuidagi edasi lükata!"

"EI!"

"Kümme minutit?... Olgu! Esimene kord, teeme viis?"

"Kaks minutit!"

"Olgu! Aga siis jooksuga! Ja ilma mänguta. Kohe tööga pihta!"

Kutt tormab laua juurde, näeb mänguasju...

"Ok! Teeme viis!"

(Õnneks unustasime üsna ruttu kella vaatamise) :D

"Teeme naerunägu!"

"Ma ei saa!"

"Mis lahti? Kas elu on nii halb?"

"Ei noh, elu on mul muidu ilus..."