Mõttekomistus

"Ma oleks ka hiiglama õnnelik, kui mu lapsed vanaemaks saaks!" teatab napilt kolmekümnene töökaaslane särasilmil. Kahe poja ema.
:D

Teise üle hea naerda. Ise tuiskan tunnis pingi juurest pingi juurde ja olen veidi üllatunud, kui muusikaõpetaja vabandades sisse astub ja vaikselt asju sättima hakkab.
Siin???
"Mul on üks tühi kapp, kui vaja peaks minema," pakub ta vaikselt.
Hm! Millal nad selle kapi siia üles korrusele tassisid? Ja pildikuivatuskapi ka? Miks mulle keegi ei räägi??? Ja kuhu seinakell on pandud?
Ee... kus ma üldse olen?
Ee... on ikka minu tund vä?
On. Ainult see läks meelest, et erandkorras kolleegiga klassiruumid ära vahetasime ja mina end oma pesakonnaga muusikaklassi istutasin. Mõlemad ühtmoodi otsmised klassitoad.
Vedas seekord. Teab kust end kord niimoodi veel leida võin...