Säästu-Tosca

Pole midagi parata, majanduslangust on tunda ka teatris. Eks selles valdkonnas ole olnud end keeruline ära majandada kogu aeg. Ja-jah.

Kostüümid olid valmis, aga lava ise alles ehitusjärgus.
"Võib-olla käib remont?" arvab kaasa.
Sel juhul on armas küll, et leiti võimalus seal vahel tükk ära teha.
Remont kõlab usutavalt. Teises vaatuses, kus Florial tuleb politseiülem surnuks susata, on kokku hoitud vere ja pesumaja arvete pealt. Et lõpp ikka kindel oleks, kasutatakse suurt laadagrilli (või kaaneta solaariumikirstu). Paljugi, kus tehnika alt võib vedada ja säde aksidesse lennata.
Tegelikult on inetu iriseda. Ei pea ju vaatajale kõike puust ja punasega ette tegema, las jääda ruumi ka kujutlusvõimele. Samas oli minu oma jaoks ruumi nii palju, et kujutluses kippus Floria oma järgmiseks etteasteks tellingutele ilmuma sinistes tunkedes ja turvakiivris. Aga see on minu probleem.

"Kas siin peale meie veel eestlasi on?" uurin kaasalt. Silma jäävad vaid soomlased.
"Kuskil all ma enne kuulsin kedagi eesti keelt..."
"...purssimas?"
"See võis olla garderoobitädi."
"Või kavamüüja."

Säästmist jäi aga silma mujalgi.Võtame või Mario. Kolm korda kiitsakam kui Kalju Karask! Ei ole enam endised ajad... Õnneks hääle kokkuhoiuni pole mindud. Lausa ime, kuidas kõik see nende ilusate ja sihvakate inimeste sisse ära mahtus.
Tegelikult lahkusin täitsa heade tunnetega. Ütleks lausa, et suurtega. Paistis, et lugu lõppes üldiselt õnnelikult - Cavaradossile jäi hing sisse, Scarpia pidas grillis vastu, Tosca piirdus inglipoosiga lavakõrgustes... Ainult Angelotti käekäigu pärast jäi süda valutama. Kummardama ta igatahes ei ilmunud. Spoletta ütles, et mees tegi ise endale otsa peale, aga mine tea. See politseipunt tundus suht jõhker seltskond olevat...
Ja selle eest, et Floria kisa Mario valukarjed summutas, olen eriliselt tänulik. Ei meeldi mulle vägivald.

Kodus luges kaasa netist Toscast lõbusaid lugusid. Põrgatavast Toscast, Maria Callasest jne, jne. Paljumängitud teos, palju apsakaid. :D
Jaburaim neist:

The firing squad were played by supernumeraries who received last minute instruction to shoot the person they found onstage, and then to exit with the principals. However, When they got onstage, they discovered there were two people there instead of one. Not knowing which one to shoot, they wavered back and forth a bit as both principals said not to shoot them. They finally settled on Tosca, shot her, and looked bewildered when Mario keeled over dead. They also did not leave, since they were told to exit with the principals - and neither of the principals were exiting. Tosca made some gestures to shoo them away, but they remained onstage until Spoletta came in with the soldiers. When Tosca jumped from the parapet, they saw their chance to finally exit with at least one of the principals, and jumped down after her, giving a Shakespearean greatness to the final tragedy. (http://en.wikipedia.org/wiki/Tosca)

Nüüd tahaks Tartu etenduse üle vaadata. Et kuidas mahub nii suur muusika nende väikesesse majja...

E lucevan le stelle
ed olezzava la terra,
stridea l'uscio dell'orto,
e un passo sfiorava la rena...
Entrava ella, fragrante,
mi cadea fra le braccia...
O dolci baci, o languide carezze,
mentr'io fremente
le belle forme disciogliea dai veli!
Svani per sempre
il sogno mio d'amore...
L'ora è fuggita...
E muoio disperato!
E muoio disperato...
E non ho amato mai tanto la vita!