Õpilane Kiir

Alustan lõpust.
"Arvuti kohal süüa ei soovitata, aga söögi tegemist pole keegi keelanud," muigab kaasa ja (habemega ekraani varjates) lõigub mulle paprikat suhu ning taldrikule.
Ah, kui see mees oleks vaba, ma teeks talle abieluettepaneku!
Nüüd aga oma esimesest praktikapäevast.
Veetsin püüdlikult uneta öö, mis põhjustas abikaasade vahel teatavaid tülialgmeid.
"Miks sa ei võiks oma und lõpuni magada, selle asemel, et niiviisi jupitad,"porises Hämarik minu kümnest poole kolmeni ja neljast viieni öörahu pihta.
"Ma ju ei teadnud, kui kaua sellega läheb," vabandas Koit. "Arusaadav, et sulle meeldiks, kui ma oma tööd õhtul jutiga ära teeks ja siis ilusasti hommikuni magaks, aga ma ei saa ju... Uni on õhtul!"
Igatahes olin kell kuus värske ja rõõmus ja võtsin suuna Nõmme poole.
Hommikuste bussijuhtide diktsioon on kohutav!
"Järgmine peatus - KRMPS!" teadustati esimest peatust.
Kellele Krõmps, kellele Härjapea. Olin üsna murel, sest selle liini peatusi ma tean, järgmisest bussist õigeaegne väljumine eeldas aga natukest meeskonnatööd.
"Mullame," kinnitas järgmine artikuleerija mu kartusi.
Mullamäe? Mullavere?... Hallivanamehe.
Õudne! Mööda ma veel sõidan!
Karusmarja. Ei kuulnud, mida teadustati, aga silt jäi silma. Kas kaasa mitte ei öelnud, et järgmine?
"Järgmine peatus - Piksja," kostab midagi ebamäärast.
Mis see nüüd tähendas? Püksi? Päikse? Pihlaka? Mis ma teen? Lähen? Ei lähe? Ei lähe! Näis, mis saab.
"Järgmine peatus - Pihlaka!" hõikas juht nii selgelt ja puhtalt, nagu oleks öö otsa harjutanud.
Oh, ma ei eksinudki teelt! Tänavad jooksid täpselt nii, nagu kaardilt vaadatud sai. Ainult ühe korra võtsin end kokku ja küsisin teed. Juhatada oli lihtne, aga minu küsimusest aru saamiseks läks aega, sest seisin samal ajal otsitud värava ees.
Värava sain lahti, aga ust valvas kuri fonolukk. Rühmade nimed peal - muudkui vajuta õiget. Ainult et... ee...hm...
Õnneks tuli õpetajaid.

"Kas sa panid veel midagi praadima?" ärkan pannikahina peale hommikustest mälestustest.
"JAA!" hõigatakse seina tagant. "Uue paki pelmeene!"
"Kas ma sõin eelmise KÕIK üksi ära?"
"Nään-nä-nänn-nänn-nään-nää..."

Nüüd ma masendun. Mömuaarid jätkuvad homme. :(