"Hakkame jooma!"

otsustasime sõbrannaga, kes minust tublimaks osutus ja end esimesena kodust välja ajas.
Põhjust jagus: reedene õhtu, üht-teist vaja hingelt maha loputada ja seda, mida juua, kah värskelt kapp täis varutud.
Mis hingel?
Nihelesin nädal otsa toda ebamugavat poeskäiku meenutades. Joogipoolisele lisaks õnnestus tookord leida pada. Malmist. Üle 4 l avarust. Kaanega. Hind alla 150 kr. Mis sa veel tahta oskad! Mul on nüüd uus pliit malmahjuga ja uus ahjupott. Jee!
Pott oli riiulis ainuke ja taara mitte kõige parema tervise juures, mina aga käsitsi linlemas. Kuna müügisaalineidusid silma ei hakanud, palusin kassaprouat: "Kas oleks võimalik aidata karpi kuidagi kindlustada, et see tassides laiali ei pudeneks?"
"MINUL küll millegagi siduda pole," turtsatas tädi. Minu jahmunud ilme peale leebus pisut ja soovitas: "Minge küsige alkoholiletist, ehk neil on nööri."
Ok. Ei tahtnudki nagu rohkem kellegi poole pöörduda. Pealegi oli juhatatud leti ees kenake järjekord.
Mossitasin tagasihoidlikult. Kas mul on laubal kiri: "Maalt. Mõnitage!"?
Tundub, et on. Ajal, kui ma oma kastrulit pakkisin (ise ilutegija!), avastas järgmine ostja lindiorva takerdunud kohukese.
"Kas teil nagu ÜLDSE sularaha ei ole?" hõigati kassast, justkui oleksin üritanud maksmata minema joosta või avaldanuks ma enne tungivalt soovi kaardiga maksta... või mis iganes.
Mulleniimeeldibsellinetähelepanu. Tänan.
Jookidest.
Need olid niiii pilkuköitvates pakendites, et lihtsalt ei saanud ostmata jätta.
Ega ma arvanudki, et 10-11 kroonisest karbist midagi jalust rabavat kooruks, aga halb see ka polnud. Too rohelise paki bergamot lõhnas lausa paljulubavalt. Arvestades, et olin üksi juba algust teinud, jõin õhtu kohta ~1,5 l teed. Sidruni ja kõrgekvaliteedilise ökomeega :D
Chelton!