Kes ma olen ja kus ma olen?

Praktikad on alati hirrmus põnevad, aga kaunis väsitavad ka. Nii väsitavad, et sõnad suus sassi minema kipuvad.
Juhendaja soovitas, et üleval õpetajate toas on võimalik paar puuduvat töölehte välja printida. Ühtlasi tutvuksin koolimajaga ja võitleksin lampjalgsuse vastu.
Teise korruse koridoris tuli mulle vastu keegi naisterahvas. Tundus, et tähtis tegelane.
"Kas minu juurde?"
"Ee..." alustasin vastuse vormimist, aga püramidaalteed läksid ekstrapüramidaalsetega sõlme ja impulss asutas end kusagilt teist kaudu tulema. Otsisin viisakat moodust vabandamiseks, et ega ma täpselt ette kujuta, kellega nüüd kokku juhtusin, ja et otsin õpetajate tuba, mis peaks siin läheduses varitsema. Selle asemel kuulutasin aga avala naeratuse saatel, et ega ma ise ka täpselt tea, kes ma olen ja kust tulen.
"Aga astume siis minu kabinetti ja üritame selle koos välja selgitada," juhtis proua mind kindlal käel ja rõhutatud sõbralikkusega ühest uksest sisse.
Küllap ta on koolitatudki niisuguseid üksildasi uitajaid, kes kuidagi administraatorilauast mööda hiilinud, rajalt maha võtma.
Teisel katsel sain õigest lauseotsast kinni.

Täna öösel ärgates haaras pilk üle õla mingist tundmatust mööblitükist.
Tallinnas sellist asja pole. Ei kaasa kodus ega praktikakohas. See ei pärine Tartust.
"Kus ma olen???"
Kodus.
Raamaturiiul, mis enamasti ikka sama koha peal seisnud.
Kodus??? Uskumatu. Selle peale ei taha unigi tulla.