Mulle öeldi täna...

Üks päevane jutuajamine:

"Panen Sulle hea meelega viisi, aga see eeldab tunnis kaasatöötamist. Mis sa arvad, mis hinne tänase töö eest tuleb?"
"Mis siis! Sa oled kohustatud laskma mul selle ära parandada!"
"Aitan hea meelega, kui Sa ei saa selgitustest aru või ei jõua valmis. On see töö Sinu meelest liiga keeruline, et Sa pole alustanudki?"
"Ma ei VIITSI!"
"Sellisel juhul on Sulle raske vastu tulla."
"Sa oled KO-HUS-TA-TUD! Kõik õpetajad PEAVAD laskma hindeid parandada!"
"Jah, loomulikult. Kuna see on ühine töö, anna teada, millal Su klassikaaslased on valmis Sinuga peale tunde istuma. Kõik, palun."

Jah, loomulikult on kunst kõige mõttetum tund, ema liiga nõme, et talle mingit kingitust tegema hakata, õpetaja tropp, kes oma kohustusigi ei tea... jne jne
Usun, et ma polnud ülearu kärkiv. Kurgu seisundit arvestades pigem vaikne viipleja.
Tegelikult olid kõik ülejäänud lapsed väga mõistvad ja topelttähelepanelikud :)

Üks õhtuse jutuajamise lõpp:
"Sa oled meie jaoks viimasel ajal väga palju teinud ja oluline olnud."

Nurr. Tundub, et vähemalt sõbrana lähen mõnikord arvesse.
Täpselt sobiv hetk magamaminekuks :D