Ei, mutt! ... Ei, punarind!

Käisime ratastega poes leiva järel.
Tagasiteel, kui just punarinna laibakesest mööda laveerisin, hüüatas põnn: "Väk! Mutt!"
"See oli punarind!"
"See oli mutt, käpad küljes. Mis sa arvad, et ma mutti ära ei tunne vä?"
"See oli PUNARIND! Mis sa arvad, et ma punarinda ära ei tunne vä?"
"See oli mutt, maanteekraavis!"
"Aa! Punarind oli keset teed."
"Kõrvuti pole vist hea mõte sõita," arutleb põnn. "Muidu saab keegi varsti jälle vaielda, kas see oli L.... või hoopis K......"

Näkimetsas

Arvasin ikka, et murueide tütred, virvatulukesed jms haldjakraam peibutab mingil lummaval ebamaisel moel. Pähh! Ei mingit müstikat!

Sõitsime põnniga jalgratastel metsajärve äärest mööda. Siin telk, seal telk... Noored mehed huilgasid ja mängisid rannaribal palli. Loomulikult meelitas see metsaneitsid kohale. Üks peibutaja oli vist päikesepiste saanud ja suunataju kaotanud, sest valge uurakil kannikapaar ulatus suisa tee peale välja. Kihuta või kakaaugust sisse!

Samal ajal kui kükitaja üks käsi tasakaalu hoidmiseks mättatukka klammerdus, vehkis teine rahu ja sõpruse märgiks valge paberiribalipuga.

Kui ma nüüd millestki valesti aru sain ja tegu oli lihtlabase roojajaga, siis... WC on 10 meetrit eemal, hooldatav. Aga küllap kedagi väga erutab, et noore timurlase väike käsi tema pühkepabereid püüab ja julke korjab. Rästik püksi!

Ka minu lapsed on paaril suvel puhkealalt toidujäätmeid ning kuhjade kaupa mao- ja soolesisu kraamimas käinud. Vaglad ja porilastepilved, väljaheidetega kokku määritud lauad-pingid... Lahe, noh!

Vägitegu Elva väerajal.

Avameelsed kõnelused

"Emme! Elu sinuga on õpetanud, et tähtis pole mitte see, kuidas toit välja näeb, vaid see, kuidas ta maitseb."

Tähelepanek: rabarberikoogi biskviitkate näeb välja harjumuspärasem, kui sellesse lisada jahu.

"Mul sõbranna(K) vanaemale ju üldse ei meeldi, et K ööklubis käib. Ta ütles, et tema ajal tegid tüdrukud end ilusaks ja ootasid peol, kuni noormehed neid tantsima võtsid, aga kui ta nüüd K-lt küsib, kas tantsida ka sai, vastab too: "Jaa! Kätuga!""

Must-toonekurg

Otsustasin kaamerast luurata, kuidas linnul ka läheb. Vana pilt oli ees. Aprill. Pesaehitus. Nüüdseks peaks juba pojad suured olema :)

Bussitäis päikest

Nii sõbralikke ja rõõmsameelseid reisijaid pole ühistranspordis vist veel kohanudki. Natuke on kindlasti ka päike süüdi, aga head inimesed on kindlasti ka vihmaga head. Täna juhtus neid lihtsalt korraga tihedalt ühte kohta :)
Võiks peaaegu öelda, et seisime käsikäes ja naeratasime üksteisele (naeratati tõesti palju ja korraks soovitati ka: "Võite julgesti mu käest kinni hoida!" - torude ega hoideaasadeni ei ulatunud).
Vanureid suunati istuma, piletikomposteerimisel anti abi, lennutati muhedaid repliike... Loodetavasti see nakkab!

Linnaloomad ja muud elajad

Täna tutvustati mulle Elvat. Esimese asjana imponeeris, et linna kaardistendil kasutatake liikuvaid teejuhte. Sina arutad kaaslasega, millist teed mööda on kõige otstarbekam minna ja giid kohe näitab.
Järgmine giid jutustas meile, mis linnas uudist. Vat tema natuke liiga vuristas. Ei jõudnud jälgida.
Üldiselt paistis see üks niiske linn. No kuidas sa siin aiamaad rohid?
Kui just abijõudusid ei kasuta...
Peale meie oli rajal teisigi seljakottidega matkaselle.
Mõni oli sunnitud ka kodus püsima. See ei teinud rõõmu...
Aga ega ainult Elva linnas loomad ela, jagub ka Tartusse. Elamistingimused pole muidugi pooltki need... Vesine toit
ja keldrikorter (tagumine kass).Ok. Üht-teist üllatavat ka.
Vaatasin eksamilt tulles aknast välja - igav sisehoov. Või kas on? Täpsemalt silmitsedes...

Koovitaja kohtas kakerdajat. On selles midagi kahtlast?

Algas kõik sellest, et otsustasin koonerdada ja jala rongijaamast koju minna (~13 km). Rohkem küll ei raatsinud sõpru tülitada (ja ühtki vaenlast ei meenunud), ilm oli kah vahelduseks ilusaks läinud.

Esimesed kilomeetrid möödusid lennates. Asfalt oli natsa konarlik ja andis läbi papptallaga kontskingade endast märku. Aga see oli ka ainus, mille üle nuriseda. Juuksed lendlesid tuules, seelik lehvis... Oi, ma päris meeldisin endale. Kusagilt poetus isegi üks tunnustav signaal.

Siis tuli paar kilomeetrit paradiisi - jalakäijate rada.
Piibe maanteelt ära pööramisega pööras ka saatus. Taevake, kas keegi üritas teekattesse kartulivagusid ajada?Juurdlesin käigu pealt, kas haarata õlekõrrest ja helistada sõbrale? Aga. Pool teed sai ju kõnnitud, kuis siis nüüd kohe sedasi? Vahepealsed mustad laigud suutsid mu marssima veenda. Need samad mustad laigud, mille esteetilisest väärtusetusest olin just paari päeva eest prööganud. Neid laike oli nüüd äkki nii tänamatult vähe.

Kui tee peab konarlik olema, võiks ta seda ühtlaselt olla. Jalakäijatele justkui üldse ei mõelda? Peokingades jalakäijatele.
Õnneks pole metsavahel vahtijaid (naiselik edevus, eksole) ja nii sain rahumeeli kakerada nagu kestvalt ja oskamatult kuritarvitatud külatädi. Üks signaal kõlas korra veel, aga see polnud "vau!" moodi, pigem "koristaomakondidjalustkrõnks!"

Edasi käisin juba selle pärast, et polnud kedagi, kes oleks tulnud ja teekraavi lükanud. Iga samm oli JU-BE VALUS!

Püüdsin mõelda näljahädalistele, aga see tegi asja hullemaks, sest nii tuli tühi kõht ka meelde.

Õnneks meenus, kuidas kunagi koolivend külas käis. Selle lõbu varal nihkusin tubli 2 kilomeetrit.

Lugu ise: Aasta 1988. Rääkisin koolivennale, et meile on jaamast 7 km, aga kes siis mind kuulab. "Ja-jah" ja "ja-jah". Ta oli korra käinud, aga teiselt poolt ja bussiga. Siis sai 3 km-ga hakkama. Nii. Ja tuleb see koolivend. Vaatab: kurv ja kilomeetreid pikk sirge, kurv ja kilomeetreid pikk sirge... Ära väsitas. Uus kurv... Sõber nägi bussi tulemas ja hääletas. Buss sulges uksed, tee käänas end ära ja siinsamas hakkas paistma minu maja. Ega siis kutt tihanud maha küsida. Ta sõitis need 3 km kenasti järgmise peatuseni :D :D :D

Kaks viimast kilomeetrit on külavahet, seal ei saa naabrinaistele head meelt valmistada ja end lonti lasta. Õrrrhhhh!

Siis nägingi koovitajat. Õigemini nägi tema mind enne ja imestas häälekalt - teadupärast ei jätku kakerdajaid igasse rabassegi, siin korraga keset maanteed suur ja alla-ajamata isend!

Pool kilomeetrit enne kodu juhtus veel üks ime - ma sain auto peale! Ega ma takkajärgi mäletagi, kas ta peatus ise või kaaperdasin liikuva masina. Ilusa masina.

Veel õnne - naabrinaine oli aiamaal ja nägi, kuidas mind koju toodi. Mmmm! Ainult see sundis mind viimased meetrid käimisliigutusi tegema (väga aeglaseid ja ettevaatlikke). Lobisesin ilmast ja millest iganes ning püüdsin aietamata koduukse poole nihkuda. Tegelikult olin sentimeetri kaugusel palvest, et naaber mulle toani käru teeks (tead küll - liigud käte abil, teine hoiab su jalgu kaenlas).

Kui kodus end külmkapini kukerpallitasin (rullimine olnuks mõnusam, aga nii ei mahu ustest läbi), avastasin sealt ainult peotäie muretaigna ülejääke. Okeeei. Tee tuleb kah köögis ära juua või kaasavõtmiseks kuumaveekotiga kõhu ümber siduda XD.

Oleks, et ma sellest õppisin. Vaevalt...

Fotojaht. Loojang

Ühe maja loojangul ma täna käisin. Eluloojangud tundusid siia riputamiseks liiga isiklikud. Nii et tuleb üks mullukevadine meresari. Mõnele ehk igapäevane...
Looduses tuleb igast nipist haarata, et elus püsida. Kas sellel õiel õnnestub noppijad uskuma panna, et tegu on päikeseloojanguga?

Tegelikud loojujad lilled katavad oma hõbedasi juuksesalke kohevate kährikumütside alla.
Lõpetuseks päikese poomiharjutus.
Teised

Paberivärk

"Emme, mis kell me õe lõpetamisele hakkame minema?"
"Vara."
"Mingi pool kaksteist vä?"
"Vara. Vanaisa viib."
"Kas ma siis ei jõuagi endale lokke teha? A...aga mul jääb siis linnas aega ju? Ma nagunii sinna blanketile ei tule."

Köögiminutid

"Emme, mis see on?"
"Soolapekk."
"Kas ma võin seda natuke praadida?"
"Võib ka palju. Aga seda tuleb enne loputada. Muidu on liiga soolane."

Põnn on mõnda aega köögis, siis ilmub tagasi uksele.

"Emme, mis selle pekiga tuli teha, koputada või loputada?"

Kusjuures, meil on täiesti toimiv suitsuandur. Suutsin ta lõpuks vaikima sundida. Enne tegin rea minulikke lükkeid: üritasin karpi vaigistada (põhiliselt verbaalselt), avasin aknad (ei mõjunud), üritasin tööle panna seinataguse dušinurga ventilaatorit (aga et see käivitub teatud õhuniiskuse juures, siis vehkisin seal natuke dušisegistiga, sain paar täistabamust, aga mitte soovitud tulemust), lõpuks ronisin uuesti lae alla ja võtsin korraks patarei välja.
Huh.

Rott istub siiani heitunult puurinurgas ja hoiab kõrvitsaseemneid kõrvas.

Maja minemine

Siin, pildi paremas nurgas, seisis vanaema voodi. Seina taha jäi köök ja nurka suur ümmargune klapplaud. Nüüd selgub, et seal oli uks! Ja kui lahe uks! Vasaku ukse tagune on mulle väga tuttav. Võiks peaaegu arvata, et see auk on minu nurgas seismiste ajal uuristatud.
Eestoa aken vaatega keldrimäele, vanale majale ja kunagi ka mesipuudele.
Uks vanaisa tuppa, sahvrisse ja reiale.
Köök ja "vahe".
Sahvri "aken."
Eestoa aknaalune. Selle juures, kolmnurkse laua taga, ootas vanaema, silmad teeotsal, "hüppamismäng" tulijaile valmis pandud. Ja see uks! Kui paljud "majalised" pidid öösiti läbi voodijalutsi jalutama...
Ülevalttoa koridor. Papiga üle löödud, pime ja pika nagipuuga. Ümmarguselt ukseaknalt oli värv maha kraabitud. Et vanaema saaks hiilida, mida lapselapsed teevad. :D

Peidukohad, kuhu ainult meiesugused ronima mahtusid. Meilgi tuli vahepeal roomates kõht sisse tõmmata.
Leivaahi ja pliidiase.

10 ilusat asja päeva alustuseks

Ärkasin vara. See tähendab - jõuan palju.
Mul on hea tuju. Lihtsalt.
Põnn on jälle kodus.
Kahtlustan, et kaldun küpsetama.
Mul on olnud 3 väga päikselist päeva.
Vihm sobib tänasesse.
Kohe lähen toon puid ja teen tule ahju.
Mul on kapis kala.
Ja piima.
Suvi ju tegelikult alles algab!

Mida õpid noores eas...

... seisab eluaeg sul peas!
Veed ja maad mällu joonistatud,

taimede organeid tead une pealt.

Ja mis peamine: Kasutad alati ainult hea käekirjaga lehekülgede teenuseid ja

et ei unusta kuivatuspaberit!

Minu 11-12 aastat vana emme! Aasta siis oli...
:D