Koovitaja kohtas kakerdajat. On selles midagi kahtlast?

Algas kõik sellest, et otsustasin koonerdada ja jala rongijaamast koju minna (~13 km). Rohkem küll ei raatsinud sõpru tülitada (ja ühtki vaenlast ei meenunud), ilm oli kah vahelduseks ilusaks läinud.

Esimesed kilomeetrid möödusid lennates. Asfalt oli natsa konarlik ja andis läbi papptallaga kontskingade endast märku. Aga see oli ka ainus, mille üle nuriseda. Juuksed lendlesid tuules, seelik lehvis... Oi, ma päris meeldisin endale. Kusagilt poetus isegi üks tunnustav signaal.

Siis tuli paar kilomeetrit paradiisi - jalakäijate rada.
Piibe maanteelt ära pööramisega pööras ka saatus. Taevake, kas keegi üritas teekattesse kartulivagusid ajada?Juurdlesin käigu pealt, kas haarata õlekõrrest ja helistada sõbrale? Aga. Pool teed sai ju kõnnitud, kuis siis nüüd kohe sedasi? Vahepealsed mustad laigud suutsid mu marssima veenda. Need samad mustad laigud, mille esteetilisest väärtusetusest olin just paari päeva eest prööganud. Neid laike oli nüüd äkki nii tänamatult vähe.

Kui tee peab konarlik olema, võiks ta seda ühtlaselt olla. Jalakäijatele justkui üldse ei mõelda? Peokingades jalakäijatele.
Õnneks pole metsavahel vahtijaid (naiselik edevus, eksole) ja nii sain rahumeeli kakerada nagu kestvalt ja oskamatult kuritarvitatud külatädi. Üks signaal kõlas korra veel, aga see polnud "vau!" moodi, pigem "koristaomakondidjalustkrõnks!"

Edasi käisin juba selle pärast, et polnud kedagi, kes oleks tulnud ja teekraavi lükanud. Iga samm oli JU-BE VALUS!

Püüdsin mõelda näljahädalistele, aga see tegi asja hullemaks, sest nii tuli tühi kõht ka meelde.

Õnneks meenus, kuidas kunagi koolivend külas käis. Selle lõbu varal nihkusin tubli 2 kilomeetrit.

Lugu ise: Aasta 1988. Rääkisin koolivennale, et meile on jaamast 7 km, aga kes siis mind kuulab. "Ja-jah" ja "ja-jah". Ta oli korra käinud, aga teiselt poolt ja bussiga. Siis sai 3 km-ga hakkama. Nii. Ja tuleb see koolivend. Vaatab: kurv ja kilomeetreid pikk sirge, kurv ja kilomeetreid pikk sirge... Ära väsitas. Uus kurv... Sõber nägi bussi tulemas ja hääletas. Buss sulges uksed, tee käänas end ära ja siinsamas hakkas paistma minu maja. Ega siis kutt tihanud maha küsida. Ta sõitis need 3 km kenasti järgmise peatuseni :D :D :D

Kaks viimast kilomeetrit on külavahet, seal ei saa naabrinaistele head meelt valmistada ja end lonti lasta. Õrrrhhhh!

Siis nägingi koovitajat. Õigemini nägi tema mind enne ja imestas häälekalt - teadupärast ei jätku kakerdajaid igasse rabassegi, siin korraga keset maanteed suur ja alla-ajamata isend!

Pool kilomeetrit enne kodu juhtus veel üks ime - ma sain auto peale! Ega ma takkajärgi mäletagi, kas ta peatus ise või kaaperdasin liikuva masina. Ilusa masina.

Veel õnne - naabrinaine oli aiamaal ja nägi, kuidas mind koju toodi. Mmmm! Ainult see sundis mind viimased meetrid käimisliigutusi tegema (väga aeglaseid ja ettevaatlikke). Lobisesin ilmast ja millest iganes ning püüdsin aietamata koduukse poole nihkuda. Tegelikult olin sentimeetri kaugusel palvest, et naaber mulle toani käru teeks (tead küll - liigud käte abil, teine hoiab su jalgu kaenlas).

Kui kodus end külmkapini kukerpallitasin (rullimine olnuks mõnusam, aga nii ei mahu ustest läbi), avastasin sealt ainult peotäie muretaigna ülejääke. Okeeei. Tee tuleb kah köögis ära juua või kaasavõtmiseks kuumaveekotiga kõhu ümber siduda XD.

Oleks, et ma sellest õppisin. Vaevalt...